Rahutus x 2

Ootamatult tabas mind vana tuttav tunne, vana rahutus ise. Algas Platoni kuulamisest ja magama jäämisest ja hetkel saavutas haripunkti närviliselt Kristjan Haljaku luuletustest Mithrase tagaotsimisega.
Eile Mardiga rääkides otsustasin, et teen selle pagana magistritöö ära. Isegi kui see tuleb viimane saast, ma ei saa cum laudet, aga lõpetatud saan vast ikka, mõtlen, et lendan asjale peale nagu Hasso (see on puhta komplimendina mõeldud). Kõige suurem saast on see, et peale tööpäeva ei taha ma kohe üldse oma silmi millekski lugemiselaadseks kasutada. Kuidagi peab seda siiski tegema.
Ühtlasi, mul on endiselt mingi veider lööve, mille kohta mu perearst ütleb, et see on müstiline, mina ütlen, et ma, kas koolen sellesse või mitte. Nahaarst vol 2 tuleb detsembris. Üldiselt ma usun, et mu keha lihtsalt üritab mulle öelda, et see töö, mis ma teen, ei sobi mulle. Muidugi, ta võiks seda kuidagi paremini teha, mitte lihtsalt täpiliseks minnes.
Ma üldse ei taha surra. mart on väga armas, mul on natuke rohkem kui raha kui varemalt ning kui selle kuradi magistri ära teeks võiks isegi midagi uut õppida.
Ikka jube kibelus on kallal, millegi poole, tavaliselt ma läheks teeks ühe jalutuse, aga täna peaks tõesti natuke Platoniga tegelema ja meelde tuletama, mida ta oma kosmosekoopast ja hingekaarikust rääkis. Ning lootma, et Jaan ütleb midagi.
Endiselt, küüniliselt, arvan, et me täidame oma elu asjade ja inimestega, olgu selleks jits, töö, uus kallim, jumalik pavlova või luuletaja-äng, eneseküllasus see igatahes ei ole. Ehk on eneseküllasusegi idee vaid üks võimalik enesetäitmise abstraktne idee?
On parem mitte eksistentsiaalselt kriisitseda ja midagi teha, joosta, süüa head liha, seksida, reisida, töötada. Mitte, et see vahet teeks ja elule mõtet annaks, lihtsalt pole nii tüütult sisutühi olla. Muidugi, soojal maal puhkamine, seks ja piparkoogid on toredad asjad, miks peakski neid oma elust välja jätma?

Soig-joig. Platon tundub üsna mõistlik hetkel.
Tsauki.

Nonii, tulen heidan siia tolmurullide ja veerevate põõsaste vahele korra pilgu. Viimati oli aprill, nüüd september. Teistmoodi on see,e t käin tööl, Mannu elab minu juures ja muud nagu polegi. Mart õpetab MTG-d ja progemist ja jookseb koos minuga. Teisi tuttavaid näen vähem, aga ikka näen – Karin on läbi uidanud, Kadi elab Tallinnas, Jaanus kah oli siin. Pesumasin peseb trenniriideid ja voodilinu, ootan,e t saaks magama. Üpriski stabiilne tunne on, esimese palga olen ära kulutanud, teise eest plaanin oma juppe parandada: hambaarst ja ortopeed. Silmad-kõrvad on lahti, et mis edasi teha. Uus töö, erinevalt ootustest, tekitas tunde, et tahaks palju muid asju proovida. Saame näha..
Väsinud ja rahul inimene ei ole kõige poeetilisem, seega lähen ja pesen pigem hambaid.
Kallid,

S.

Hei,
Ma pole nüüd sada aastat midagi kirjutanud. Sain just teada, et minu akadeemilise puhkuse taotlus on EHI poolt rahuldatud ja leidsin, et oleks õige hetk midagi kirja panna. Lõpetamine lükkub edasi, teema ilmselt jääb samaks, sest meeldib mulle, lihtsalt pinge kasvas üle pea. Praegu tunnen, et tahan oma tööga tegeleda küll. Tööd otsin ka, Eetikakeskusel on pakkumine ja mul on näpud selja taga ristis, kohe teen neile projektikavandi ja panen värskelt vuntsitud cv-ga koos teele.
Trennis pole käinud edasi, vaatan oma kimonot aegajalt. Natuke igatsen, aga mitte veel nii palju, et minna. Hakkasin jooksma. Täitsa hea on, lähen õhtul ehk jälle.
Kuidagi ei saa kõige suuremast asjast rääkida :D Mul on nüüd, hm, meil on…mmm…armastus on. Täitsa naljakas. Mart on. Mart on kõige parem, kõige targem ja kõige soojem inimene, keda ma kunagi olen kohanud. Mingil absurdsel moel arvab ta minust samamoodi. Niiet, ma olen õnnelik. Ühtlasi on ta toonud kaasa hulga vahvaid inimesi, nagu oma õed näiteks ja mõned sõbrad. Viimasel ajal ongi olnud selline vahelduv, ülim lähedus ja pidev tutvumine uute inimestega. Mingi osa minust tunneb aegajalt puudust vahepealsest, oma tuttavatest nagu Jaanus, Kadi, Arno jt. Aga varsti-varsti ehk saame kokku jälle.
Muide, tulen mai algul Tartu, siis võib kohtuda näiteks.

Ja nii ongi.

Jalutamispakkumised oodatud.

S.

Ma lihtsalt pean ütlema, et ma olen ülimalt õnnelik ja ma arvan, et mul on vedanud ja tegelikult on need sõnad nii tühised selle tunde kõrval. I really-really hope I don’t fuck it all up.

Little Miss Fix-A-Lot

Ootamatult sai vabast päevast tööpäev ja homsest ka. Hakkan magistritöö pärast juba muretsema natuke. Teisalt, õhus on aimata kevadet, mul on parimat kohvi siin linnas, peale tööd lähen ja liigun õues ja hiljem vaatan ehk midagi head, kodus on süüa, raamatuid ja kaisutused pole liiga kaugel. Well, I have it all, except the great job, career and useful education. Aga ma tegelen sellega. Järjest rohkem kaldub asi sinnasuunas, et õpin vb sügisest edasi, aga mitte PhD-s vaid ITK-s. Peab nendega ühendust võtma ja uurima, mis võimalused mul on. Ma lihtsalt tahaks osata päriselt midagi teha. Peale jauramise, massaazhi, veidrate joonistuste ja luuletuste ning mõningate toitude. Muidugi on lootusetult hilja, iga viienda klassi jõnglane on minust kordades parem progeja. Aga, kurat, ma olen intelligentne ja hakkaja naine. I can handle those fifth graders. Those little twisted f”’ks.

Siiralt teie,

Rõõmus ja enesekeskne Silvia

elulollus

eile tööl mõtlesin elutarkusest, mis oli ajendatud üleeilsest verbaalsest läbiraputamisest M-i poolt. endiselt on imelik, et keegi minust noorem võtab natist kinni ja ütleb asju, mida ma ise peaks juba teadma. seepärast mõtlesingi välja elulolluse kontseptsiooni. ma ei eita, et aastatega saavad inimesed kogemusi, mis kujundavad nende mina ja parandavad toimetulekut, seda positiivset arengut nimetatakse enamasti elutarkuseks. kuid on ka teine pool, infoküllusest tekkinud segadus, võimetus otsustada hea ja halva vahel, negatiivsetesse kogemustesse kinnijäämine – ehk elulollus. kui kõik koguaeg targemaks saaksid, peaks elu ju järjest paremaks minema, aga pigem igatsetakse taga ikkagi minevikku. muidugi, öeldakse ka, et tarkus õnnelikuks ei tee, et ehk tuleneb see ealine äng pigem maailma ängistava olemuse mõistmisest? kuid kas arusaam ängist või ilust ei peaks olema perpsektiivi küsimus ehk nö vaataja silmades? äkki osa inimesi saab elutargaks ja nad näevad maailma kaunina ja osa elulolliks? aga millest see erinevus siis tuleb ja kuidas ma üldse tean, et see millele ma otsuste tegemisel toetun on tarkus ja mitte lollus? mõtleksin, et targad otsused on need, mis toovad kaasa rahulolu või õnne ja lollid otsused on need, mis põhjustavad kurvastust ja kahetsust. ehk head otsused tulenevad elutarkusest ja halvad elulollusest. tundub jube ühekülgne lollus=halb ja tarkus=hea binaarsus. see on igav. tegelikult on siis tarkus-lollus opositsioon ka mõttetu eksole, samas oleme jõudnud järelduseni, et mingi äärmuste määratlemine on vajalik, et asjadest kõnelda, peaasi, et püsiks meeles, et need definitsioonid ei ole midagi reaalselt olevat. niisiis, pole olemas ei elutarkust ega elulollust, kuid need on kaks äärmust, mille kaudu inimeste tegutsemist saab kirjeldada, nad põhinevad elukogemusega õpitud negatiivsetel ja positiivsetel mõttemustritel ja harjumustel. mida ma tahtsin alguses öelda, oligi see, et elutarkus pole ainus, vaid elulollus on kah. votnii.

s

Läbi seina kostab oboemängu ja metronoomi toksimist. K harjutab. Istun fliisi sees keras, nokitsesin tunniplaani kallal, panin töötunde kirja, vaatasin silmaarsti aegu ja ümbrikueksamite kuupäevi, saatsin paar meili. Mõtlen, et kas loeks nüüd järeleksami materjale ja oleks tubli või mängiks midagi. Kella neljaks uitan Luure seminari ja siis tööle, homme on ka hea rahulik päev. Peab Koopia Kolmest Mithrase raamatu ära tooma ja magistritööga alustama. PhD programme uurin ka vaikselt, aegajalt käib siuke ängistav “olen humanitaar” hoog peal. Ent siis leian jälle mõne video, mis ütleb, et filosoofid saavad head palka ja olen rõõmus.

Kodus oli tore snagi, ilm oli jama ainult, ei saanud eriti õues midagi teha. Süüa ja sauna sai ja eks see ongi tradisiooniline koduskäik. Täna magasin ka rahus ei kiirustanud kuhugi. Peaks K-lt küsima, ehk tahab midagi vaadata või mängida või lõunat süüa, enne kui kooli lähen. Jälle on see tunne, et olen hirmsa hooga kuhugi jõudnud ja pool olemist on alles teel. Näiteks eile avastasin end üllatununa kui siin pomelot sööma hakkasime – et oot-oot, kuidas ma nüüd õieti siia sattusn.

Teeme nüüd midagi.

Lehva.