Hei,
Ma pole nüüd sada aastat midagi kirjutanud. Sain just teada, et minu akadeemilise puhkuse taotlus on EHI poolt rahuldatud ja leidsin, et oleks õige hetk midagi kirja panna. Lõpetamine lükkub edasi, teema ilmselt jääb samaks, sest meeldib mulle, lihtsalt pinge kasvas üle pea. Praegu tunnen, et tahan oma tööga tegeleda küll. Tööd otsin ka, Eetikakeskusel on pakkumine ja mul on näpud selja taga ristis, kohe teen neile projektikavandi ja panen värskelt vuntsitud cv-ga koos teele.
Trennis pole käinud edasi, vaatan oma kimonot aegajalt. Natuke igatsen, aga mitte veel nii palju, et minna. Hakkasin jooksma. Täitsa hea on, lähen õhtul ehk jälle.
Kuidagi ei saa kõige suuremast asjast rääkida :D Mul on nüüd, hm, meil on…mmm…armastus on. Täitsa naljakas. Mart on. Mart on kõige parem, kõige targem ja kõige soojem inimene, keda ma kunagi olen kohanud. Mingil absurdsel moel arvab ta minust samamoodi. Niiet, ma olen õnnelik. Ühtlasi on ta toonud kaasa hulga vahvaid inimesi, nagu oma õed näiteks ja mõned sõbrad. Viimasel ajal ongi olnud selline vahelduv, ülim lähedus ja pidev tutvumine uute inimestega. Mingi osa minust tunneb aegajalt puudust vahepealsest, oma tuttavatest nagu Jaanus, Kadi, Arno jt. Aga varsti-varsti ehk saame kokku jälle.
Muide, tulen mai algul Tartu, siis võib kohtuda näiteks.

Ja nii ongi.

Jalutamispakkumised oodatud.

S.

Ma lihtsalt pean ütlema, et ma olen ülimalt õnnelik ja ma arvan, et mul on vedanud ja tegelikult on need sõnad nii tühised selle tunde kõrval. I really-really hope I don’t fuck it all up.

Little Miss Fix-A-Lot

Ootamatult sai vabast päevast tööpäev ja homsest ka. Hakkan magistritöö pärast juba muretsema natuke. Teisalt, õhus on aimata kevadet, mul on parimat kohvi siin linnas, peale tööd lähen ja liigun õues ja hiljem vaatan ehk midagi head, kodus on süüa, raamatuid ja kaisutused pole liiga kaugel. Well, I have it all, except the great job, career and useful education. Aga ma tegelen sellega. Järjest rohkem kaldub asi sinnasuunas, et õpin vb sügisest edasi, aga mitte PhD-s vaid ITK-s. Peab nendega ühendust võtma ja uurima, mis võimalused mul on. Ma lihtsalt tahaks osata päriselt midagi teha. Peale jauramise, massaazhi, veidrate joonistuste ja luuletuste ning mõningate toitude. Muidugi on lootusetult hilja, iga viienda klassi jõnglane on minust kordades parem progeja. Aga, kurat, ma olen intelligentne ja hakkaja naine. I can handle those fifth graders. Those little twisted f”’ks.

Siiralt teie,

Rõõmus ja enesekeskne Silvia

elulollus

eile tööl mõtlesin elutarkusest, mis oli ajendatud üleeilsest verbaalsest läbiraputamisest M-i poolt. endiselt on imelik, et keegi minust noorem võtab natist kinni ja ütleb asju, mida ma ise peaks juba teadma. seepärast mõtlesingi välja elulolluse kontseptsiooni. ma ei eita, et aastatega saavad inimesed kogemusi, mis kujundavad nende mina ja parandavad toimetulekut, seda positiivset arengut nimetatakse enamasti elutarkuseks. kuid on ka teine pool, infoküllusest tekkinud segadus, võimetus otsustada hea ja halva vahel, negatiivsetesse kogemustesse kinnijäämine – ehk elulollus. kui kõik koguaeg targemaks saaksid, peaks elu ju järjest paremaks minema, aga pigem igatsetakse taga ikkagi minevikku. muidugi, öeldakse ka, et tarkus õnnelikuks ei tee, et ehk tuleneb see ealine äng pigem maailma ängistava olemuse mõistmisest? kuid kas arusaam ängist või ilust ei peaks olema perpsektiivi küsimus ehk nö vaataja silmades? äkki osa inimesi saab elutargaks ja nad näevad maailma kaunina ja osa elulolliks? aga millest see erinevus siis tuleb ja kuidas ma üldse tean, et see millele ma otsuste tegemisel toetun on tarkus ja mitte lollus? mõtleksin, et targad otsused on need, mis toovad kaasa rahulolu või õnne ja lollid otsused on need, mis põhjustavad kurvastust ja kahetsust. ehk head otsused tulenevad elutarkusest ja halvad elulollusest. tundub jube ühekülgne lollus=halb ja tarkus=hea binaarsus. see on igav. tegelikult on siis tarkus-lollus opositsioon ka mõttetu eksole, samas oleme jõudnud järelduseni, et mingi äärmuste määratlemine on vajalik, et asjadest kõnelda, peaasi, et püsiks meeles, et need definitsioonid ei ole midagi reaalselt olevat. niisiis, pole olemas ei elutarkust ega elulollust, kuid need on kaks äärmust, mille kaudu inimeste tegutsemist saab kirjeldada, nad põhinevad elukogemusega õpitud negatiivsetel ja positiivsetel mõttemustritel ja harjumustel. mida ma tahtsin alguses öelda, oligi see, et elutarkus pole ainus, vaid elulollus on kah. votnii.

s

Läbi seina kostab oboemängu ja metronoomi toksimist. K harjutab. Istun fliisi sees keras, nokitsesin tunniplaani kallal, panin töötunde kirja, vaatasin silmaarsti aegu ja ümbrikueksamite kuupäevi, saatsin paar meili. Mõtlen, et kas loeks nüüd järeleksami materjale ja oleks tubli või mängiks midagi. Kella neljaks uitan Luure seminari ja siis tööle, homme on ka hea rahulik päev. Peab Koopia Kolmest Mithrase raamatu ära tooma ja magistritööga alustama. PhD programme uurin ka vaikselt, aegajalt käib siuke ängistav “olen humanitaar” hoog peal. Ent siis leian jälle mõne video, mis ütleb, et filosoofid saavad head palka ja olen rõõmus.

Kodus oli tore snagi, ilm oli jama ainult, ei saanud eriti õues midagi teha. Süüa ja sauna sai ja eks see ongi tradisiooniline koduskäik. Täna magasin ka rahus ei kiirustanud kuhugi. Peaks K-lt küsima, ehk tahab midagi vaadata või mängida või lõunat süüa, enne kui kooli lähen. Jälle on see tunne, et olen hirmsa hooga kuhugi jõudnud ja pool olemist on alles teel. Näiteks eile avastasin end üllatununa kui siin pomelot sööma hakkasime – et oot-oot, kuidas ma nüüd õieti siia sattusn.

Teeme nüüd midagi.

Lehva.

Unelemise kergus ja raskus

Metsik uni on, aga kesklinnas pole ühtegi kohta, kus normaalselt magada, ilma et keegi võiks su asjad vahepeal tuuri panna. Istun TLÜ raamatukogu filosoofia toas, ainuk koht, mis mulle siin enamvähem meeldib, mul on Nietzsche pilt siin ja radiaator ning saapad võtsin juba alguses ära. Tooli ja laua kõrguste suhe on kehva ja istuda pole väga mugav. Peaks asjalikke asju tegema, aga esimese tunni olen veetnud ajakirju lehitsedes, riiulite vahel uidates ja nüüd siis blogin.

Trenniblokk on endiselt alles, eile siiski käisin, ol Priit jälle. Minu meelest on ta tore treener, lobiseb ehk tsipa palju, aga võtab ise natist kinni ja näitab üle kui ikka aru ei saa. Trenn tegi haiget ka, kohe esimene sparr lendasin hirmsa hooga näoli matti niiet pea kumises, see õnneks märkimisväärset jälgeei jätnud ehk olen pisut lollim kui enne. Teise sparri ajal ühe turskema noormehega maadeldes sai vasaku käe neljas sõrm kuidagi viga, ei teagi, alles pärast tundsin, et valus on ja ei liigu hästi. Katki loodetavasti pole, vaatan kui homseks paremaks ei lähe, siis tuleb vb röntgen teha.

Tööst on ka kopp ees, iõnneks on tänane päev veel viimane pikk ja siis homme üks üksik klient ja siis saab paariks päevaks saarele ära, puhkama, teeme sauna.

Poogen tutvustas mulle oma ägedat kohvikohta vanalinnas, seal on hea kohv ja maailma parim küpsis, mul on see templikaart ka nüüd, võime teinekord koos minna, aga siukse kahekaupa, seal pole palju ruumi.

Nädsa, päike tuli välja, ai, raibe, selg valutab ka. Katsun nüüd vähemalt oma motivatsioonikirja valmis teha, siis on pärast veel CV ja see roboeetika tekst jääb õhtuks, siis peaks ka paar tundi aega olema. Ema lubasin kontserdile viia, tuleks piletid ära osta.

Asjalikud inimesed annavad asjalikku nõu, peab ka asjalikuks hakkama ja siis sööma, Söömine on nii tore!

s.

Trenniblokk

Täna tuli see hetk, kus ma olin juba minemas bussile ja sain järsku aru, et ma ei taha trenni minna. Istun nüüd kodus ja mõtlen, et mis toimub. Mulle meeldib jits, isegi siis kui kõik asjad valutavad, olen jitsi tegemise üle uhke, mõtlesin isegi hakata videosid vaatama ja teadlikult tehnikaid arendama. Ning nüüd järsku, “ei”. Kusjuures mitte et liigutada ei tahaks, näiteks hetkel ujuma minna võiks küll, või uisutama. Viimast ma kahtlustan et lähen ja teengi. Aga mõte matist ja jitsist on hetkel jube vastu.

Tunnen, et osa on sellest tulnud konfliktist Kadriga. Osa ilmselt lihtsast faktist et renniriided jäid pesemata ja mingid suvakad dressid ei ahvatle väga, ehk enesehinnangu küsimus. Fanatismi hääbumine tähendab ka suuremat enesesundi, mis jällegi ei tekita head tunnet.

Nii olengi siin, enda peale pahane ja segaduses. Lähen otsin oma uisud välja ja vaatan, mis saab. Äkki hakkab parem ja tuleb tegutsemistahe tagasi.

Tsau.

S:

Update: tund aega jääl hiljem. I fking love skating and I am quite good at it, yay! Ehk uued uisud ilma kukkumisteta sisseõnnistatud, kui nüüd iga õhtu jaksaks käia, siis vb saaks kevadeks selg ees uisutamise selgeks. Goalsetting.