Arnole.Sest ma pole Sulle ikka veel kirjutanud ja sina oled vahepeal nii palju kirjutanud ja ma mõtlesin Su peale eile.
Meil siin Eestimaal on sügis. Päikest on näha, isegi üllatavalt tihti. Paraku ei takista see vihmal sadamast. Üle päeva jään vihma kätte ja jõuan koju märja ning lõdisevana. Neil kordadel kui ma vihmavarju kaasa tassin paraku ei saja. Nüüd ma mõtlen, kas sellisel avalikul kirjal on mõtet. Sa võid kommentaaris halada ja siis ma kirjutan sulle teinekord paberi peal. Lihtsalt praegu on mul paar mõtet, millest Sulle rääkida. Teinekord kui paber ees on, ei tule nagu midagi pähe.
Esiteks on mul kahju, et sa siit niimoodi vaikselt ära kadusid. Ma muidugi oleks pidanud ka ise aktiivsemalt ühendust võtma. Olen nüüd kuu aega Tallinnas olnud ja aegajalt tuleb Tartu-igatsus peale. Igatsus eelkõige Genialistide klubi ja Möku järele, nende inimeste järele, kellega seal oldud ja käidud sai. Siin uute tuttavatega rääkides tekib alati selline nostalgia ja kurbus. Ma pole ka väga avatud uusi suhteid otsima. 22-aastasena on imelik süüdistada vanadust, niiet ma süüdistan parem ängi ja depressiooni. Viimase vastu otsustasin nüüd võitlema hakata, eks näis mis saab.
Eile istusin siinsamas Koidula tänava kohvikus ja sattusin jälle nostalgitsema. Meelde tulid need pikkade reiside hetked. Bensiinijaama hetked. Ma armastan seda aega. Suveises kuumuses, in the middle of nowhere, maanteelt hetkeks peatudes. See tass kuuma kohvi, päikesst, ümberringi kihutamine ja kiirus ja siis saabub rahu. Kontrast kiirustamise ja lõputu aja vahel. Istuda maha äärekivile, sirutada istumisest kanged jalad kuumal asfaldil välja ja nautida aega. Ma mõtlen, kas inimese jaoks ongi vaja nii tugevaid kontraste, et tavapärastest asjadest mõnu tunda. Kas pühapäevase pika hommiku teebki mõnusaks argipäevane vara tõusmine? Kardetavasti küll.
Ma olen nii laisaks läinud. Ka praegu peaksin õppima, aga näe, kirjutan hoopis blogi-kirja. Eelmisel nädalavahetusel olin kodus. Hea ja soe Saaremaa sügis. Õunu on meeletult palju, vanaisa teeb peaaegu iga päev mahla. Seeni on ka. Käib üldine aias ja metsas müttamine. Rommi on muidugi rahul. Emme saab homme 50 ja järgmine nädalavahetus tuleb suur pidutsemine, siis lähen jälle koju. Ei oska talle midagi kinkida. Viimasel ajal ei oska enam üldse kingitusi teha. Kõik asjad tunduvad nii tühised ja mitte-asju välja nuputada on väga keeruline.
Lõpetuseks soovitan sul kuulata Jääboileri “Puud on punased”, nautida sügist ja mitte külmetuda.
Ajame juttu millalgi.
Kallid.
Sillu
