Jalgratas

Ei suutnud vastu panna, pealegi kuulsin seda laulu hommikul autos. Mannu võõpas mu sõrmeküüned virsikukarva, lähiajal kavatsen oma juuksed blondiks muuta ja üldse. Ja üldse. Ma elan nüüd Tallinnas. Mitte et see blondeerimist välja püüaks vabandada. Kunstiakadeemia tundub võrratu. Ma pole veel loengus käinud:P
Praegu peaksin ka oma asju kokku pakkima, issi aitab need mul homme linna ära transportida. Kaltsuvaibad tuleks õuest ära tuua, enne kui õhtune kaste nad jälle märjaks teeb. Mul on igav. Seepärast uitangi siin, Facebookis ja sirvin lühikeste soengute pilte. Ma vist plaanin mingit väikest makeover’it. Uus linn ja uus juuksevärv jne. Ma küll väga ei viitsi. Aga see on see paha laiskus millest tuleb võitu saada. Sest oma kookinisse pugedes ei saavuta midagi – vajud aina sügavamale ja sügavamale. Ning augu põhjas on veelgi pimedam.
Lakitud küüned annavad väikse ettekäände veel pisut oodata. Teate küll kui vastikult see peaaegu-kuiv lakk käitub, kui millegi teravama servaga asja vastu minna. Läpakaklaviatuur tundub siiski üsna ohutu.
Vahepeal koristan kummutisahtleid. Püüan leida väärtuslikku kraami mida Tallinna kaasa vedada: pliiatsid, tühjad vihikud. Kogu see ühest koolist teise minek on sürreaalne – In the Middle of Nowhere. Pole midagi, mida ma vöga igatseks, inimesi, tõsi küll. Pole midagi, mida ma väga oodata julgeks, sest talv tuleb niikuinii, tuleb hallus ja märg ja külm. Ja vaevalt, et Tallinna hallus parem on kui tartu oma. Lootust siiski on, et sellesse hallusesse kujunevad uued värvikad inimesed, kohtumised, tööülesanded.
Ma käisin korra Tartus, eelmisel nädalal. Ja see oli tõsiselt mõnus. No muidugi ei olnud mõnus bürokraatlik paberimajandus ülikoolis. Aga mõnus oli Tartu, Toomemägi ja need tartlased, keda ma nägin. Ja esimest korda üle pika aja ei soovinud ma Tartust põgeneda. Järsku nägin ma Oma Tartut hoopis uue nurga alt. Selles oli palju rahu. Jalutasin Toomel ja tundsin, et ma armastan Oma Tartut, kuid see pole enam kunagi see Tartu, millesse ma armusin. Et on nii hea Tartusse tulla, seal olla ja siis ära minna. Home is where your heart is. Ja paistab, et praegu on mu süda Tallinnas. Isegi kui ma kogu aeg ära eksin ja ühistranspordis end ebakindlalt tunnen ja ei tea kunagi kus lõunat süüa.
Isegi kui see Kodu on ebamäärane piirkond, formaalselt Kuhlbarsi ühikas, reaalselt Köleri tänaval ja mingis osas ilmselt igal pool mujal, EKA hoonetes.
Ma arvan, et ma hakkan blondiks. Hakkan kandma kõrgeid kontsi ( mul on juba jumalikud kingad eelmisest kevadest), triiksärke, käekotte. Ma arvan, et käes on paras aeg kasvada suureks, asjalikuks ja enesekindlaks.
So help me God.

Then, I’ll be easy as a sunday morning.

S.