Jalgratas

Eile õhtul proovisin. Mul on endiselt paranoiline hirm äärekivide ees. Peab harjutama.Ma sain EKAsse sisse, EBSi ka. No ei saa öelda, et ma midagi muud ootasin. Inimestele on palju lihtsam meeldida, kui sul juba on natuke haridust, natuke koolikogemust, muidugi rahA õppemaksu jaoks ja siis viks naeratus varuks.Kunstiakadeemia tundub nii absurdne, nagu miski ebareaalne unistus, mis on ootamatult tagauksest sisse hiilinud. “Tere, sa vist ootasid mind?”
Ma mõtlesin, et EKAs käivad teised, kunstnikud ja muud sellised. Kindlustunde säilitamiseks ostan peegelkaamera ja pildistan oma armsat Kadriorgu, inimesi, loomi, maju. Ma mõtlen, et inimesel peaks olema pilte oma noorusest, sellest elujõust ja ilust, et hiljem ei hakkaks kahtlema. Ma pean tunnistama, et kadestan pisut Meliani, niiet kui sa nüüd seda loed, siis tead:P Tema nooruse ja julguse, andekuse ja tahtejõu pärast, millega ta edasi liigub. Ma tahaks sama teha. Siit mõttetera: “Ärge mitte kunagi minge kuhugi lihtsalt sellepärast, et teised seda tahavad. Kuulake oma südant. Ja siis oma mõistust. Järjekord on oluline.”
Peaks kuidagi seda blogi elavdama. Aga ma olen üsna loiuks kirjutajaks jäänud, niiet võibolla pole mõtet. Kui sügisest Tallinna tulen, siis on jälle nagu puhas leht, millelt alustada.
Nägemiseni.
S