“Tuleme kui tuultepojad…RAISk”
Ehk tulin just koju Veteranirockilt. Poleks läinudki, aga Gert sattus õigel hetkel natist kinni võtma ja tegelikult mõtlesin algul mitte minna ainult laiskusest. niiet 20 minti peale linnast Nõmmele jõudmist otsisin jälle riideid kokku ja asusin linna poole teele. Poogen ja Silvia pidid ka tulema ja me isegi nägime neid, aga nad hajusid suht kohe ära. Või noh, mul oli külm ja siis me läksime ja seiklesime sügavamale rahvamassi, et Töllu ajaks parem positsioon saada ja minu puhul ka sooja saada. Töll oli vinge. Kuigi tuli nentida, et vanust on mul juba nii palju, et uusi lugusi ei tea ja suurema osa ajast kaasa laulda ei saanud. Aga kui mõni vana lugu sattus, siis ikka rõkkasin ja Gert kah ja üldse ümberringi rahvas oli väga soe ja entusiastlik. Ning võrdlemisi kaine.
Lahele sain lõpuks ettekande ära antud, nüüd tuleks ilmselt keelefilli kirjandus ette võtta. Trennis käisin eile, õppisime kägistamist. Üsna imelik on ikka kellelegi käed niimoodi külge panna. Samas oli mul ikka jube uhke tunne kui treener kaks pöialt kerge muigega püsti tõstis. Hell yeah. Zeloriga olime tsipa okaste peal, täna polnud vigagi, aga mingi kala on kuskil sees. Ilmselt mingi minu kala. Samas Kalamajas uidata oli tore ja homme hommikul saan ilmselt korralikult oma säärelihaseid mudida kui kuhugi minna tahan.
Aitab ka praegu. Homme võtan korteris väikese korrastuse ette, nädalavahetusel tahaks lilled istutada ja oma uut molbertit katsetada (Zelor tegi!).
Olge mõnusad.
S.

joovastus

Tundub nagu ajaks mu jalad juuri alla ja juustest tulevad lehepungad. Ei ma pole seente suitsetamiseni jõudnud. Kevad on. Kevad pulbitseb minu sees ja ajab üle ääre ning seepärast näeb mind linnas uitamas, ogar naeratus näol. Gert andis lootust, et lähiajal lähme tsikliga sõitma ja see ei vähenda seda pulbitsust, vaid keerab mõned tuurid juurde.
Neil pulbitsushetkedel ma meelerahu ülearu ei igatse. Kuigi imelik on küll, kui inimesed tänaval järele vaatavad. Tööl käisin üle jupi aja, Maria lausa säras, nii tore, eks ta on pingutanud oma ettevõtete nimel ja see remont salongis on ilmselt rohkem kui märgilise tähtsusega.
Ülikoolis särab Lahe. Ja mina särasin ka kui oma ettekande teksti kätte sain. Sest ma saan Franz Cumont’i Mithrase uuringute kokkuvõtet ja sellest tulenevaid arenguid uurida. See vist ei kõla nagu alus eufooriaks, aga minu suunurgad olid küll loengu lõpus kõrvuni.
Mul on selline tunne, et kohe-kohe juhtub midagi. Nagu kikivarvul seisaks kaljuserval. Väikesed deja vu’d käivad kallal ja need on tavaliselt märgiks, et midagi hakkab juhtuma. Oleks see ometi midagi head…

Okei, lobisen nüüd natukene ja katsun selle Lahe juba-ammu-üle-aja töö ära teha.

Eile oli “Tuul tõuseb”. Kirjutan sellest lähiajal pikemalt, puudutas väga, kuigi ma ei puhkenud nutma nagu mõni seal kinosaalis. Puudutas, puudutas, puudutus, puudus, puutus, puutus minusse sinu puudutus ja puudutuse puudus.

Selline tunne, et Ehin oleks sobilik. Ja kevadiselt klassikaline:

Kimbuke sinilolli

1. hanenäoline maailm

aga hani ei tule
hanepuudus vaevab

vaja võtta veidi hanerohtu
küll siis värvilisi hanenägusidki näha saab

“hani ei anna uuta kuube”

2. kui taskus on reha

kõik teed on valla
sa mune kus tahad

3. surmkübar ja õelapadi

nutku, nutku, õelakene!
nutku, õelasilmakene!

4. lumi ammu ära sulas

metsa veeres palju sinilolli

kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle
tänulikult selle eest suud sa andsid mulle

5. kõvadel

kõvadel kõik ikka pakatab
kõvadel on kõik nii mahe ja sulnis
kõvadel värvitakse mune
kõvadel on lihavõtmine
kõvadel on paiparaad
kõvadel on palju palju paipõrnikaid
kõvadel kõvadel kõvadel

6. käes on savi

käes on suur savi
käes on kuum savi
eemale linnast
eemale linnast
sõidavad savitajad
kui käes on savi
siis soe on merevesi
üks savitaja ütles teisele:
“Ma tunnen su vastu suurt havi!”
suurt havi! suurt havi! suurt-suurt havi!

suur savi! päevad pikad!
suur savi! valged ööd!
kui savi on käes siis saame pahata!

7. me läksime üle mure

ja muri kohises
me lend’sime üle mure
ja muri mühises

me muremehed kõik! juhhei!
ei mureta olla saa! juhhei!
muri – see on meie leib! juhhei!
muremehed! taruiraraa!

8. sügas

sügas kased kollased
sügas vahtrail kirjud lahed
sügas raagus puud ja udu
sügas linnud lõunamaale
sügas hirmutis puil ja põõsail

sügas läbi – pekine paugub

9. ilutaguse matsudes

langevad kohmakad kired talveunne
kevadel ronib musikapp uuesti koopast välja
ja hakkab musipuude ümber luusima

1972

No ei saa ikka kahte head päeva järjest eks. “kratsib tigedalt esimest sääsepunni”
Ma arvan, et ma kirjutan veel natuke surmast ja siis võtan ratta ühele kevadisele tiirule…ma lähen Pöide.

Suvepäev

Alustame õigest meeleolust:

Täna oli üks neid suurepäraseid päevi, kui õues oli soe, oli teha, aga ei pidanud, sai süüa, sauna, nalja ja niisama olla. Tähistasime perekondlikult lihavõtteid, ehk otsisime metsa alt väikseid pakke, tegime lõket mere ääres, sõime kõvasti ja kütsime sauna. Käisime õdede ja Kataga vanaisa juures vahepeal, vaatasime päikeseloojangut ja nüüd oleme lõpuks kodus. Kordagi päeva jooksul ei pannud ma selga jopet ja saunaleili vahepeal olesklesin jahedas õhtus õues ning kaalusin üsna tõsiselt ujuma minemist. Julgen öelda, et täna oli esimene suvepäev sel aastal. Õnneks oli Annabelil kaasas kaamera, niiet las pildid räägivad enda eest…vähemalt üritavad,, sest lõkke ja mere lõhn, kivi soojus, põlevate männiokste kuumus, okkase maapinna pehmus palja jala all, kasside nurrumine, linnulaul ja veel tuhat muud asja peate ise juurde mõtlema.

DSC_0277

DSC_0301

DSC_0338

DSC_0365

DSC_0384

DSC_0390

DSC_0425

DSC_0487

eneseületamisest

3D treening, mina jään hiljaks nagu ikka. Taevas tänatud, mulle vaatab saali ukse vahelt vastu tuttav nägu. Of all places…
Ehk ma käisin esimeses maasvõitluse trennis ja homme on teine, homme on teine grupp, niiet ma olen jälle tsipa närvis. Aga esimene kord oli väga tore. Ma ei hakanud oksendama jooksmisest, käpuli jooks oli küll raske, aga ma usun, et küll see kunagi tuleb, peamine on see, et inimesed tunduvad ülitoredad. Ja nagu FB reedab, siis kusagil seal on paras hulk saarlasi peidus.
Tegemist on minu jaoks ühe eneseületusprojektiga, seda nii füüsiliselt (pole ikka neli aastat üldse trenni teinud) kui vaimselt (enesedistsipliin, häbi, valu, mis seal veel tulla võib).
Mulle tundub, et selline asi on praegu hädavajalik.
Nädalavahe lähen koju. Veeboiler on katki ja sooja vett ei ole, käin Kadriorus pesemas.
Kool on endiselt vaimustav ja endiselt vajab ületamist hea hunnik laiskust kodutööde tegemisel.Aga sel semestril olen puudunud ainult korra ja sedagi vastumeelselt. EHI on lihtsalt parim. Ja EHI seisab minu eest:)
Töö osas olen paar kohta leidnud, kuhu kavatsen kandideerida, mõlemad tunduvad toredad, aga rohkem nende kohta esialgu öelda ei tahaks.
Sotsiaalset elu on ka natuke, lisaks koolile sain kokku Liisaga ja Allyga, Zelori juurde satun seoses pesemisvajadusega üpris sageli, Rasmus teeb olemist ühtaegu rõõmsaks ja keeruliseks ning Miaga tunnid toovad kõigesse omamoodi meditatiivset vaheldust.
Nüüd tuleb veelkord end ületada ja nõud ära pesta ning oma üleväsinud pea ja kere ruttu-ruttu voodisse vedada.
Lõpetades vana hea Vonneguti mõttega:
“I wanted all things to seem to make some sense,
So we could all be happy, yes, instead of tense.
And I made up lies, so
they all fit nice,
and I made this sad world
a paradise”

Gotta love this man.

Tänane päev läheb kalendrisse kui esimene, mil ma Facebooki loosiga midagi võitsin. Hell yeah” Üks pilet JAFFile ja üks ports sushit on minu. Esimene kiusatus oli minna Bingo loto pilet ka osta, aga see hakkab tervele mõistusele tasapisi järele andma. Veel küsiti minult täna Solarise ees, et kas ma olen gooti. Oss-moega noormees näis teadvat minu saabaste keerukat päritolu ja pani selle kokku mu ruudulise salliga (ma oletan, sest musta pitsi ja muud siukest ma küll ei kandnud). Igatahes eksis ta saabaste osas kah ja üldse oli pisut liiga ülevoolav. Hilisemad kohtumised CC plazas näitasid, et täna on ilmselt mingi jobudega-kohtumise päev. Karma-tasakaal missugune. Kohe hakkan kino poole tagasi astuma, et minna ja “Divergent” ära näha, kolmapäeval ilmselt jälle kinno ja pühapäevaks tahaks “Tuul tõuseb” ära näha, kui ma vähega Saaremaalt normaalselt tulema saan. Nii. Ema tegi varase sünnipäevakingi ära, mis tähendab, et ma lähen suvel jälle Itaaliasse (totaalselt suurepärane kingitus minumeelest9. Näen ära Rooma ja Napoli ja Pompei ja ilmselt veel ühtteist. See on selline puksuv rõõm, mis minus nüüd elab ja reisi ootab. Väljas karjuvad kajakad, mõnus. Täna tuleks läbi lugeda “Phaidon” ja sealt olulisemad surmateemalised mõtted välja otsida. Hasso on ikka veel tegemata, vaikselt juba hakkavad muud ülesanded ka kuklas kriipima. Magistritööst rääkimata.
#D treening kirjutas mulle täna. Usun, et võtan end kokku ja lähen teisipäeva õhtul sinna kohale. Kui mul pärast hambad-kõrvad alles on ja mulle meeldib siis katsun selle kuidagi oma tegevusgraafikusse toppida. Miskipärast meeldib inimestele panna asju teisipäeva ja neljapäeva õhtutesse. Mulle ka, aga rohkem enam ei mahu. Tuleks keegi ja ütleks, et palun, käi meil tööl iga päev 8-12ni, ma oleks totaalselt rõõmus minema. Aga ei. Ikka teisipäev ja neljapäev kell 6 või kell 8.
Olgu, liigun nüüd kinno, raporteerin pärast.

Lots of love.

S.

“Too many guys think I’m a concept, or I complete them, or I’m gonna make them alive. But I’m just a fucked-up girl who’s lookin’ for my own peace of mind; don’t assign me yours. “

Ehk vaatasin Igavest päikesepaistet plekitul meelel.
Tundsin ära nii mõndagi, pärast umbes nelja aastat kui see fail mu arvutis on vedelenud, jõudsin lõpuks selle vaatamiseni ja tundub nagu mind oleks löödud. Kuidas saab imetlusest midagi samaväärset peale sülitamisega? Ma jälestan seda seina.
Mõtlen viimasel ajal pidevalt. Loengutes on sellest kasu, eile oli vaimustav loeng Toomelaga, kui ta edasi nii vaimustav on, siis ma tahan teada millega ta tegeleb ja kas ma saaks ka sellega tegeleda. Täna oli päris tore päev Monticelliga, sain olla näiteülesandes predikaatloogika õppimisel. Siis oli tund ja siis oli vihm ja ma tõin pitsat.
Andeks palumine on mõttetu, kui sõnade taga ei ole tõelist meelekindlust end parandada eks ole. Sarnaselt on lausega “Ma armastan Sind”. Seda ei saa lihtsalt õhku visata, see on kindlus, vastutus, teadmine.

Keskendumine on raske, tähelepanu paigal hoidmine nõuab tohutut pingutust, aga ma usun, et olen valmis pingutama. Iga päev natuke ja natuke rohkem.

Tsau.

S.

tööpostitus

11.00
Pühapäev. Raadio Tallinn. Esimene kevadvihmalõhn, linnulaul, pannkoogid. Olen jõudnud tööle ja ootan klienti. Kui ta varsti ei jõua pean hakkama helistama.Üldiselt ma elistan neid inimesi, kes natulene hilinevad, sest on tõeliselt tüütu, kui keegi tuleb 15 minutit varem, see tähendab, et mina pean pool tundi varem siin olema või eelmise klinedi juurest oma tähelepanu ära suunama ja sealjuures mõlema ees vabandama. Hiljem on parem, aga mitte liiga palju hiljem. Töö on tõeliselt pingevaba ja see mulle meeldib, aga pingevaba kipub tasapisi igavaks minema ja need tilkuvad tunnid ei tasu end ka ära, sest kulutan kohale ja ära saamisele nii palju aega, et tunnis saadav rahu hajub laiali ja muutub mõttetuks. Pikad päevad nagu täna on paremad.
11.11 – nagu Regina album. Time to make a phonecall. Inimesed unustavad, eriti pühapäeviti.
Raadio Tallinn on ebaharilikult neurootiline hommikuse aja kohta.
“click”
“11.11″ – “Buildings” Parem, palju parem.

Raisk…oh, well, tuleb ilmselt minna ja omale kohvi ja mingi lõunasöök varuda. Ja paistab et nagu ikka on peldikupaber otsas, universum juba tühja kohta (aega) ei salli.

12.52
tagasi linnast, poeretk tehtud, raha kulutatud mittevajaliku tassi kohvi ja pudelivee peale. Täheldan, et mul pole kuluka sõltuvuse jaoks suitsetama vaja hakatagi – igapäevased kohvitopsid täidavad selle osa suurepäraselt, kuu kohta joon umbes 30 euri eest kohvi. Saiakesi õnneks enam ei söö, pole isu nende järgi. Nii, nüüd peaks esimene klient tulema. Lõpuks.

Hennaga muide läks nii, et mu juuksed on nüüd mingit pruunikat oranži läikega värvi, kordame õhtul protseduuri. Ohjeerum, Mart Helme ja Konservatiivne Rahvaerakond…

13.48
Üks tehtud, viis veel. Mõtlen palju Sherlockist. Mõtlen vahepeal oma kõhuvoldist, mis meenutab mulle pidevalt (aga eriti tööl olles), et trenniminek on hädavajalik. Samas olen viimasel ajal kool-tää-Nõmme-Kadriorg distantsidel nii palju liikunud, et seegi võiks mingit märki jätta, tõsi, suur osa neist vahemaadest möödub bussides-trammides. Aga ülikooli trepid lähevad kepsakamalt küll, energiat on rohkem.

14.33
Neli veel. Tuttavate klientidega on lihtsam. Istumine on mõnus. Ostsin San Pellegrino mullivett, iga kord kui pudelit vaatan tuleb Itaaliasse mineku tahtmine peale. Elaksin meeleldi kuu aega näiteks Luccas Aga milleks õhata, tuleb jõuda tegudeni. Kuigi eks õhkamine on ka mõneti mõnus, aga see on selline masohistlik mõnu. Jeee…jälle üks varane tulija.

Komplimendid, jei :)
Mõtlen kehadest siin sageli. Inimesed tulevad siia, sest nad pole oma kehaga rahul. Nad panevad omale selga sukapükste-laadsest riidest kombinesooni ja lasevad end masinaga mudida, selleks, et saada saledamaks, siledamaks, füüsiliselt atraktiivsemaks. Protseduur pole just odav, isegi kampaaniahinnaga saaks ühe hoolitsuse raha eest mitu korda lõunat süüa või paar korda trennis käia. Teisalt on see 40 minutit aega, mil saab soojas vedeleda, kuulata muusikat ja sealjuures loota, et keha muutub sellest vedelemisest kaunimaks. Mõtlen oma kehast, mida ma hoolimata kõhuvoldi-saagast ikkagi tõeliselt armastan. Trennigi läheksin pigem selle rõõmu ja naudingu pärast, mida füüsline tegevus pakub, kui oma pekki põletama. Äkki on nii, et kui keha on väga suur, siis kaob inimene sellesse kuidagi ära, kaotab enda ära?

16.25
kaks veel, üks nägu, teine keha. Parema abaluu all on hirmus pistmine ja parema käe nimetissõrme nukile hakkab mingi marrastus kujunema.

17.48

Viimane klient on varajane. Mul on üsna siiber, vähemalt saan nüüd istuda. Ja siis Zellu juurde ja loodetavasti vanni…mmm. Sööks ka midagi.

Take care!

S