Kehast

Keha temaatika on mind paelunud juba mõnda aega. Kunagisest keha-hinge dilemmast pole suurt midagi järel, kehalisus on sama loomulik osa olemisest kui vaimsuski ja õieti ongi nad üksteisest lahutamatud. Siiski on olukordi, milles kehaline olemine on kuidagi intensiivne või milles saab kehalise kogemise omadusi kuidagi eraldi vaadata.
Üks minu jaoks eredamaid on kindlasti jitsu, mida ma peale iga trenni oma peas jälle ümber mõtestan. Miks mul on vaja käia ja tegeleda spordiga, mis sisaldab nii intensiivset füüsilist kontakti võhivõõra inimesega?
Paratamatult tekib kohe paralleel seksiga. On väga vähe muid tegevusi, vähemalt minu mõtteis, milles kaks inimest üksteist sedavõrd lähedalt ja sedavõrd komplitseeritult puutuvad. Mõelge ise, kui sageli te lamate maas jalg ümber kellegi kaela, samal ajal ise peaaegu pea alaspidi turja peal balansseerides. Ometi on selles kõiges midagi täiesti aseksuaalset, juba seegi, et puudutuse eesmärk pole pakkuda naudingut, vaid mõjutada, kontrollida, tekitada valu, ebamugavust. Või siis ka mitte. Läbi jitsi on avanenud mingi uutmoodi tunnetus kehalisusest. See on mingi ürgset laadi mänguline kehalisus. Mõelge näiteks loomapoegadele, kes kaklusmängus üksteisega rüselevad ja üksteist naksavad. See on ühelt poolt mäng, teisalt reaalne jõukatsumine, enda piiride tunnetamine ilma reaalse ohuta. Ja nii on trennist saanud minu jaoks väärtus intensiivse kohalolu vajaduse kaudu. Kui sa pole jitsus kohal, siis oled sa kaotanud. Selles punktis jõuangi tagasi vaimse ja kehalise olemise terviklikkuse juurde kuna kohalolu sisaldab mõlemat. Jitsut on nimetatud inimmaleks. Ning olles tunnetanud erinevaid partnereid, pean sellega nõustuma. Hea sparrimine on selline, kus ei rüseleta jõud jõu vastu, vaid kus iga liigutus on samal ajal kiire mõtteprotsessi tulemus, iga haare on kaalutletud koos võimalike tagajärgedega, on nullasendid ja nende vaheline liikumine, mis õigesti mängitud taktika korral lõpeb alistamisega.
Ühtlasi on tegemist tohutu kehatunnetuse laienemisega. Järsku pole mul enam kaks kätt ja kaks jalga, mul on neli relva, mul peab olema sirge selg ja maaga paralleelselt õlad, mu pea ei tohi jääda õhku, mu käsi ei tohi jääda kaitseta ja jumala eest ei tohi ma jätta vastasele ruumi, sest see on saatanast. Meeldis H mõtisklus, et meile antakse seal kontroll oma keha üle ja seda tuleb targalt kasutada.
Mis puudutab veel minu isiklikku suhet kehalisusega, siis julgen öelda, et olen selle üle uhke. Tunnen end oma kehas kindlalt, tunnen end teiste kehade suhtes kindlalt. Aastad tantsu, joonistamist ja õpitud massaažiteadmised on koos praeguse füüsilise ja vaimse gümnastikaga jitsi juures, andnud kokku üpriski tervikliku tunnetuse kehalisusest ja keha erinevatest kogemisvõimalustest.Kindlasti on mul veel palju õppida, rääkimata senikogetu arendamisest.
Lõpetuseks vist tahaksingi tulla tagasi kohalolu mõiste juurde ja anda väike nõuanne neile, keda see huvitab ja kes sellega tegelevad. Nimelt jõuan järeldusele, et kohalolu harjutamine ei ole ainult vaimse keskendumisega tegelemine, see on ka iseenda füüsilise olemise aktsepteerimine ja kindlustunne oma keha suhtes. Niiet kui kogu vaimne ja emotsionaalne või kuidas iganes seda jagada, kipub ringihüplema, siis võib alustada kehalise kohalolu harjutamisest, nii tobe kui see ka ei kõlaks – teha sporti, mis nõuab kehalist keskendumist, vaadata ennast, ilma hinnanguid andmata, tunnistada enda olemist ja kõigist välistest kriitikatest lahti lasta. Tsiteerides mu armast õde: “Meie perekonnas on ikka kõigil täiega kenad persed.”
Väärtustage oma keha või vähemalt ärge kartke ega põlastage teda.

Pole nüüd jupp aega kirjutanud. Eks see on märk sellest, et on muud tegemist, enamasti sellist sotsiaalset ja lustlikku laadi. Näiteks üleeile sattusin pooljuhuslikult Hanna juurde grillima, millele lisandus veel saun ja väike tsiklituur ja lõppkokkuvõttes oligi see üks suur enesehellitamise õhtu vahvas seltskonnas. Eile olime Kariniga kultuursed ja käisime Kumus, kus vaatasin üle juba nähtud Raul Meele näituse. Mulle meeldib mitu korda näitustel käia, et jaksaks rohkem süveneda – umbes nagu sibulat kooriks või nii. Kumu viiendal korrusel on väga hea näitus “Mina kui maal”, see on just selline intensiivsele sensoorsele kogemusele, kus vaataja muutub osaks kunstiteosest. Minu jaoks oli see teraapiline ja lõbus kogemus ja sinnagi kavatsen varsti tagasi minna.
Saarelt veel niipalju, et alustasin ja lõpetasin saunaga ja külastasin kõik oma olulised tugipunktid ära. Olen vist sedalaadi inimene, kelle jaoks ruum on väga tähtis ja saarel on mul mitu kohta, mille külastamine annab teatava terviklikuma olemise. Lühidalt siis Pöide kirik, Maasilinn ja heinamaa vanaisa maja taga. Käisime veel filmilinastusel ja oma potensiaalset uut kodukohta vaatamas. Katsun siia millalgi need pildid ka panna, praegu ei viitsi juhet otsima minna.
Linnas sõidan nüüd õhtuti rattaga ja avastan Nõmmet. Vaikselt hakkan pihta saama, kuidas need kummalised pargid siin paiknevad ja mida kõik need liiklusmärgid tähendavad. Et koolile mõtteid suunata, laenasin Sigridilt “Lingvistilise metsa”, tundub hea leebe tõmme tagasi selle juurde, millega tegelema peaksin. Joonistamine on kah päevakorras, pärast portreejoonistamise õhtut leidsin kõvasti eneseusku ja nüüd ootan järgmist korda.
Midagi teen ma igatahes õigesti, sest viimasel ajal kohtan kogu aeg naeratusi ja rõõmsat meelt, tänagi sain Boheemist väikese märkena tšeki peale kritseldatud soovi “Ilusat päeva!”. Tõenäoliselt on asi suves, aga mulle meeldiks mõelda, et miskit on minu olemises teisiti, et see nõnda tagasi peegeldub.
Ja minul on soe. Ei ole rõvedalt palav, kuigi trennis on surm vahepeal silome ees. On hea soe, eriti õhtuti, eriti siin.

Ma nüüd võtan korraks söe kätte ja vaatan, mis paberile tuleb, siis vast jalgratas ja pesupesemine. Või mingine teine võimalik järjekord.

(Tegelikult on mul kohutav kergendus, et ei tunne end inventeerimise pärast enam laiskloomana. Ainus viis oma maailma korrastada on end endale ja teistele selgelt väljendada)

Tindipritsimisest

Libistasin pilgu üle Postimehe arvamuslehekülje ja jäin mõttesse. Meenusid veel eilselt sümpoosionilt iroonilised naljad selle kohta, kuidas teadusartiklil on kolm lugejat – autor ja kaks retsensenti. Ja nüüd loobin omalt poolt tinti juurde. Filosoofia üks tuumikuid on vajadus vaielda, muidu võib juhtuda nii,e t mõni vilets idee võtab endale kindla positsiooni ja seepärast tasub esialgu kõigele vähemalt natukene aega vastu sõdida. Küsimus on selles, kust läheb piir tulemusrikka analüüsi ja üleliigse tindipritsimise vahel.
Mulle meeldiks Occami habemenoa ontoloogiline kasutus – lihtsam teooria on parem, sest maailm on oma olemuses lihtne. Aga mis siis kui me kasutame valet süsteemi, et maailmast aru saada, läheneme nö vale külje pealt?
Kuidas süsteemist välja mõelda kasutamata harjumuspäraseid mõtlemistehnikaid, mis on sügaval selles süsteemis juurdunud? Õigemini, kuidas neid tehnikaid kasutades olekski võimalik süsteemi ületada? Kurbusega pean tunnistama, et hoolimata oma mõistuse teravatest hetkedest geenius ma siiski pole ning võimalus, et ma oma peaga kunagi midagi maailmamuutvat kokku mõtlen on üsna tilluke. Suurem on tõenäolsus, et minust saab tavaline keskpärane tindipritsja, kõik varem kirjapandu on sellele tunnistuseks.
Aga mis oleks see muutus, mis meid päästaks? Vajame me üldse päästmist? Kui mingit paremat olemist pole, siis on ka tindipritsjaks olemine üks võimalik viis oma elu mööda saata. Ehk end arendada, lugeda, pritsida tsipa paremini, tsipa värvikamalt, jääda seeläbi kellelegi meelde ja olla eeskujuks.
Mõneti tundub nii, et pidevas infovoolus ainuke võimalus enda jaoks olulisele tähelepanu tõmmata on seda pidevalt välja röökida, et vähemalt keegigi märkaks ja midagi teeks.Mõnus lapselik taktika, mille najal töötab kogu meeida. Kui ma röögin piisavalt valjusti, piisavalt kaua ja ärritaval teemal, siis lõpuks peab keegi sellele reageerima. Info ja mateeria peavad ühes punktis kokku saama, info saab mateeriat mõjutada.
Ja ma saan täiesti aru, et vaja on rääkida, sest ainult siis tulevad muutused. Aga kujutlege hetkeks absoluutset vaikust. Mitte seda, et lähed metsa ja lülitad telefoni välja. Kujutlege, et kõik inimesed läheksid metsa ja lülitaksid oma telefonid välja. Üks päev mil keegi ei avaldaks ainsatki arvamust, ei kirjutaks ainsatki postitust ei teeks ainsatki telefonikõnet. Kas vaikus võiks olla muutuse allikaks?

i’m drawn to you

Mulle meeldib see väljend. See annab hästi edasi seda võbelust, mis vahel mõne inimesega tekib, veel enne, kui seda päriselt armumiseks või mingiks muuks huviks nimetada. Viimasel ajal olen oma suhtlusmaastikul valikute tegemisel lähtunud just sellest tundest. Esialgu kaasneb sellega veel ebakindlus, isegi piinlikkus, mis näiteks eile väljendus absoluutses sõnatuses. Aga ma vaikselt tunnetan seda ja usun, et ainult nii saab end ümbritseda minu jaoks õigete inimestega.

Hetkel kõik,

S.

A good day it was

Teate neid väikeseid unistusi? Need, mis pole elumääravad, aga mis aegajalt peastläbi käivad. Täna sain ühe sellise teoks teha. Nimelt meeldivad mulle laevaviled, need madalad tuututamised, kes mere ääres elab see vast teab. Täna sain ma täitsa oma väikese sõrmega ühe tuututuse teha! Oli see alles rõõm, Ma tõesti hüppasin rõõmust õhku. Nimelt olime Mannuga praami peal ja kuna ta on tsipa priviligeeritud, siis jõlkusime sillas. Ja no ma ju armastan neid tuututusi ja ma nagu natukene mainisin seda. Ja kui kõik regati purjekad olid laevast mööda saand, siis küsis kapten, et kas ma julgen ühe vile lasta. Oh kuidas julgesin – ega ma poleks seda näppu sealt nupu pealt ära võtnudki vist. Ja nii sai ühe nupulevajutusega tänassest üks võrratult tore päev.
Lisaks käisime veel õega rattaga sõitmas, just jõudsime tagasi, udu tõusis teelt ja põldudelt ja väga kena oli. Mannuga käisime täna kah linna peal. Ilmneb, et mahun nr 34 pükstesse, mis on vist minu isiklik rekord. Ja trennis käisin kah, paar korda läks seal juba päris hästi, aga lõpus väsisin ja hakkasin pusserdama.
Ahjaa, eile käisin Kelmis joonistamas. Kelmist ja inimestest ja inimkeha kogemisest ja muust seonduvast tahaks millaski ühe pikema teksti kokku panna, niiet muljetan hiljem. Joonistamisest pidavat saama korduv üritus, ehk tekib ka ajend, et sellest jutustada tulevikus.

Ilusat ööd,

Teie tuututav Silvia.

Graatsiline aeg

Kuulan Luure loenguid ööülikoolis. Igatsen kooli. Kuulake ka ja tulge 22-l sümpoosionile Kelmi. Filosoofia on mõnus, ta kipub küll vahel pusasse minema, aga ta on pehme ja soe. Panen mõned pildid siia, jaanipäevast ja peale seda. Ühtlasi võtan tagasi oma kurvad sõnad inimeste püsimatuse ja ainult teadmistele lootmise osas, samuti üksinduse determineerituse osas.
Puhas armastus. Veider. Miks vältida inimeseks olemist, kuidas mitte vältida. Ongi kohalolemise küsimus. Suurim küsimus siiani minu jaoks, olen sellest lummatud nagu olete vast märganud. Kujutage ette Linnuteed või vikerkaart, kujutage ette küsimust, mis täideb kogu ruumi teie ümber. Umbes selline see minu jaoks on. Hetkel.

033

032

031

022

019

021

011

016

028