San Marino

Nüüd jäi Rooma vahele. Miskipärast tuli mul peale suur igatsus San Marinosse minna. Sõitsime sinna peale Bracciano festvali kui olime teel Veneetsia poole. Valisime kiirtee asemel laheda mägitee. Ilm oli mägedes karge ja päikeseline. Hommik oli varane, esimene peatus millest ma reaalselt mälestusi oman, oli vist kuue-seitsme vahel. Positsioneerusin oma lemmikkohale bussi ees, jalad armatuurlaual ja kohvitops näpus, päikeseprillid ninal ja tuju hea. Tegime paar pildistamispeatust, jooksin ühe künka otsa, oli küllaltki külm. Seal tekkis see mõnus kihelev vabaduse tunne. Tee oli käänuline ja kitsas, ees olles oli vähemalt näha, kust asfalt lõpeb ja järsak algab.
Umbes keskpäevaks jõudsime San Marinosse. Tutvusime eesti keelt kõneleva pizzakoha pidajaga, ronisime üles mäe otsa lossi juurde, nuusutasime pagarikojast voogavat saialõhna. Üleval oli tõeliselt hunnitu vaade linnale ja mägedele, vist ka mingile veekogule kui õigesti mäletan (Leo andis mulle pilte, katsun lähiajal igast kohast mõne pildi siia otsida, mõned on telefonis ka). Sinna mõtlesingi jääda, istusin kenasti päikesest soojale müürile ja lükkasin jalad üle serva rippu. Taevas oli puhas sinine, õhk jahe, aga päike soe. Inimesi polnud, loomi polnud, autosid polnud. Vot see oli koht kus olla. ja sinna tahaks ma tagasi minna. Seal oli nii hea rahulik olla, et ma ei viitsinud isegi pilti teha ;)
Pärast seiklesime alla tagasi, seal on kuramuse lihtne ära eksida, sest linnal on hulk eri tasandeid mäenõlval, kuhu jalakäijatel on võimalik mitmete treppide kaudu ronida ja nii on lihtne kogemata valele tasandile sattuda ja siis olla “uhhuu, buss peaks siin olema”, samal ajal, kui buss on 20m kõrgemal parklas. All sõime eesti tüübi juures pizzat, mis oli kõige parem Margherita, mida ma saanud olen, jõime kohvi ja ajasime juttu. Merily oli mu võrratu kaaslane nii mäe otsas, pizza juures kui päev varem Roomas. (Roomast peab ka rääkima…)
Vaatasin, et Firenze ja San Marino on umbes samal laiuskraadil, niiet kohe saaks kaks mulle väga meeldinud kohta ühe hoobiga ära käia. i only need money and good company.

Tagasi Mareki ja Hasso juurde.

Mõistsin, et tahaksin ikkagi oma reisimuljed kirja saada.
Lucca, nagu vast öeldud, asub Toscanas, kuna liikusime laias laastus Rooma suunas, siis jäi Toscana tee peale. Luccast lahkudes sõitsimegi tegelikult enamuse päevast, et Braccianosse jõuda, kus toimus folkloorifestival ehk kogu reisi eesmärk. Väga kihvtid olid tee ääres kasvavad piiniad (?). Ereda päikese ja pilvedest vaba taevaga nägid need üpris monumentaalsed välja. Pealelõunal saimegi kohale. Esialgu läks aega, et buss kuhugi panna, sest üllatavalt palju keerulisem on parkida väikeses itaalia linnakases suure reisibussiga kui võiks arvata. No tegelikult on see täpselt nii keeruline kui võiks arvata. Hea veel, et tegu mägilinnaga polnud. Meil oli täitsa ok hotell üsna järve kaldal. Esimene tuba oli naljaka rõduga, kuhu pääsemiseks tuli tillukesest aknast läbi pugeda, siis tegime vahetuse ja saime väiksema toa, aga seal sai püstiasendis rõdule. Bracciano järv paikneb kustunud vulkaani kraatris ja see on minu meelest üsna lahe, et saime sellises järves ujumas käia. Vesi oli hea soe ja puhas, õiget randa seal polnud, peale meie ei paistnud ka teistel külastajatel ega kohalikel erilist ujumisvaimustust olevat, kuigi linna poole jäävas rannas oli inimesi küll. Bracciano pole mingi uhke linn, pigem midagi sellist meie hmm…Räpina moodi? Seal on kena järv ja üsnagi võimas kindlus, mille seinas on isegi kahurikuulide jääljed või mingite relvade igatahes ja pisike vanalinn ka. Aga üldiselt on linn pigem räämas. Tegelikult oli üldse Rooma ümbruses palju räpasust, räpased tunnelid, räpased linnakased. Toscana kui puhkepiirkond oli minu meelest puhtam ja isegi väikesed linnad nägid kuidagi terviklikumad ja viisakamd välja. Esimene õhtu oligi selline lebo-olemine, käisime hotelli restoranis söömas, seal oli ikka nii palju süüa, et, oeh, praegugi hakkab kõht korisema. Iga õhtu oli söögiks kolm käiku, esimene oli pasta, teine praad ja kolmas magustoiduks puuviljad vms, jõime hoolega kohalikku vett, Napi mullivesi oli hea ja üsna palju ka veini. Lichtensteinist ostetud nuga kulus igatahes ära.
Üldiselt oli mul kogu reisi ajal tõsiselt raske kuu- ja nädalapäevi meeles pidada, niiet loodetavasti andestate need “järgmine päev” ja “tol õhtul”, sest mul pole aimugi, mis nädalapäevadega tegu võis olla. Teisel päeval Braccianos oli meil vaba aega ja sõitsime järvelaevaga Trevignano Romanosse. See oli mingi sarnane väike linn, aga mõnevõrra viisakam ja oma kitsukeste tänavatega ka minu jaopks “rohkem” Itaalia. Saime palju nalja juba esimesel õhtul sellega, et käisime koos toreda botaanikuga õhtul linnas uitamas. Kujutage ette kusagil 7 liikmelist punti inimesi, kes taskulampidega puude otsa osutavad, ühe võsa juurest teise juurde lippavad ja õnnelikult hüüatavad, samal ajal kätega elavalt žestikuleerides ja lobisedes. Ütleme nii, et suutsime mõnedki kohalikud panna segaduses ilmel puulatvu vahtima. Pange nüüd sinna juurde mõnus soe ilm, vein, hea toit, veel parem jäätis ja saate vast aru, miks ma bussireise ära ei põlga. Seltskond loeb. Ja seltskond oli meil võrratu. Näiteks kui esimesel õhtul ujuma läksime, siis tulid hotellis peatuvad palestiina noormehed meid tsipakene rannale piiluma. Aga nad kadusid kui tuline jutt, kui üks naisrühma liikmetest hirmsa heleda häälega röökima pistis. Meil võttis kah järves hetkeks seest õõnsaks, mis siis õrnahingelistest võõramaalastest tahta.
Õhtud olid festivali päralt, paraku oli festival leebelt öeldes nigelalt korraldatud, niiet sealt tulenes ka ainus osa stressist selle reisi ajal. Ja kuna kultuuriinimesed on temperamentsed, siis seda stressi ikka tsipa oli. Kolmandal päeval oli minu jaoks ilmselt reisi kõrghetk peale Alpide, nimelt käisime Pompeis ja Vesuuvil. Pole ammu olnud asja, mille suhtes oleksin oma emaga samasugust innustust jaganud kui Pompei. Hakkasime ekstravara ehk kell neli sõitma ja olime üheksa ajal juba varemete juures. Pompei oli hämmastav ja suhteliselt võimatu on jagada seda elamust. Ajaloohuvilisele on see kindlasti rohkem, kuid isegi niisama turistile on Pompei ilmselt võimas elamus. Mosaiigid, tänavad, kusjuurs kõnniteede ja ülekäiguradadega tänavad, kaevud, hulkuvate koerte eest varjumise putkad, kindlasti suurepäraselt säilinud saunahoone ja kõige taustal kõrguv Vesuuv on lihtsalt muljetavaldav. Pompei on tõesti linn, olime seal peaaegu kolm tundi ja hirmsa tempoga saime enam-vähem kõik nähtud. Pompeist läksime edasi Vesuuvile, eksisime korralikult bussiga ära, ehk panime kaks korda liikluse kinni ja korra pidime veidi teetähistust ümber tõstmna. Aga seltskond loeb, ehk rõõmsameelne entusiasm ei kadunud kuhugi. Vesuuvi otsa tuli tõusta jala, tee oli klibune, päike põletav ja õhk külm. Kinnine jalats on “must have”, aga sandaaliga sai hädapärast käidud. Elamus oli lahe kindlasti ka füüsilise pingutuse pärast. Olime juba käinud kõvasti ja põhimõtteliselt söömata ja nüüd kujutage ette rühkimist eredas kuumas päikeses, peenes klibus ja liivas ülesmäge, no kena pool tundi, kusjuures on kiire, sest õigeks ajaks peab tagasi bussis olema. Vaade Napoli lahele ja Vesuuvi kraater olid võimsad, püüdsime ka suitsu näha, aga selleks pidi ronime kraatri ääre peale ja ma ei usaldanud oma põlvi tol hetkel just ülearu. Võtsin kaasa ühe üsna kobaka kivi, mis on nüüd mu magamistoa aknalaula. Võtan selle kätte ja tuleb meelde see karge õhk, päike ja liiv hammaste vahel. Allatulek oli isegi pikem ja raskem, sest pidime kõndima alumisse parklasse bussi juurde. But it was still awesome. Kõik olid mõnusalt väsinud ja rahul ja istusid teeserval, lobisesid ja jagelesid ja oli selline oma pundi tunne, mida suudab kõige paremini luua paras ports väsimust.
Siis sõitsimegi tagasi Braccianosse, et jälle festivaliga tegeleda.

Kirjutan Roomast ja San Marinost ehk homme, tundub, et eredamate mälestuse osas on värske pea parem. Oli hästi tore mõttega korra sinna mõnusasse reisilainesse tagasi minna.
Kallid,

S.

May the force be with you all

Tuigerdan rõõmsalt koju ja kõõksun naerda. Kõõksun naerda, sest vein, sest tore taksojuht kes räägib võrdse entusiasmiga jalgpallist, tsiklisõidust ja Saksamaa pommitamisest. Kõõksun, sest ajasin nimed sassi, sest nachod on head, sest me oleme noored, meestetud ja neurootilised. Ja sest, et üle tee joodik räuskab noorte ratturite peale, sest taevas on kuu ja sügistuul sahitsab lehtedes.

Alati kui miski ületab kõiki ootusi on tunne ülevoolav. Nii ka täna kultuuriteadlaste tutvumisõhtul. Suurim tänu M-le, kes osutus palju pungimaks neiuks, kui julgesin loota. Ja teistele kah. Lähen ja magan end nüüd kaineks.

Tadaa.

S.

Okei, mulle meeldib see laul. Väga.
Võlgnen teile reisi edasise kirjelduse.
Aga mitte praegu.

Lähen oopis metsa kaklema jälle. Täna sai trenni ka tehtud, aga oli siuke vaimne maadlus pigem, ehk lõpus tekkis juba küsimus, et miuke jalg see minu oma on. Tegin puudumisi järele, kaks on veel teha, siis võin põhigruppi minna. Inimesed saavad kah lähedasemaks ja järjest mõnusam on trennis olla.
Olin Tartus korra, teatrikülastusest, eriti Utoopia teisest osast kindlasti muljetaks. Veel muljetaks Tallinna värvikatest inimestest, nagu “paramparamparadujemsja”-mehest, trammijuhi lapselapsest, pikajuukselisest kaunitarist ja pläru-kõrva-taga tüübist. Tahaks veel magada, tunniplaani korda saada ja kindel olla, et õppetoetused laekuma hakkavad.

Kirjutamiseni,

S.

Reisimuljed: Tallinn-Bracciano-Tallinn

Nonii. Üks päev uimerdatud, üks päev sirgelt maha magatud, aeg muljetada ja end koduse eluga järje peale tuua.

Kes ei tea, siis täpselt kaks nädalat tagasi asusime Saaremaalt bussiga teele Itaaliasse, pakuks, et umbes praegusel tunnil olime läbinud Ikla piiripunkti ja kõikusime rõõmsalt Lätimaa pinnal. Kõigile bussireisijatele on Ikla piiripunkt kindlasti tuttav, seal saab esimese ja viimase wc-peatuse ehk kätepesupeatuse, seal saab esimese piruka, kartulisalati või prae, seal on palju ruumi ja talvisel ajal hubane kaminatuli. See on üks hea piiripunkt.

Sõidame öösiti, minul oli see selle rahvatantsupundi ja Hansabussiga kolmas reis Euroopasse, eelmine kord Austria, üleelmine Taani. Iklast edasi ikka Lätti, läbi öö ja tühjade teede, siis Leedu, siis Poola, mingil seletamatul moel jõudsime Varssavi umbes kolm tundi varem kui planeeritud, käisime poes, tantsijad tegid proovi, lobisesime, sõime. Isaga jõudsime järeldusele, et vot see on puhkus, kui su ainukene mure on see, et õigel ajal söömas ja bussis oleksid.

Et varast jõudmist veel rohkem ära kasutada, otsustasime Varssavist lahkuda planeeritust varem, kell kaks öösel. Muide, Aramise hostelist natukene edasi (kesklinnast eemale suunal) paikneb pagaritöökoda, kahjuks oli see juba kinni, aga soovitaks lõhnade põhjal kindlasti külastada. Vanalinna minge ka kui pole käinud ja samas, hostelist üle tee ja umbes 500 m edasi on päris korralik kaubakeskus koos suure toidupoega.

Varssavis elab kolm miljonit inimest, tänu euroliidu rahadele on teed Poolas head, välja arvatud ummikud tipptundidel Varssavi ümbruses. ja kuramus “sõidab nagu lätlane” on ikka kehtiv väljend. Ning kui kiirtee on tipptunni ajal inimtühi, siis tõenäoliselt olete tähelepanuta jätnud olulised poolakeelsed märgid, mis teatavad teetöödest ja ümbersõidust. Poola keeles “palun” on “prosše” ja kui wc ukse peal on kiri “awaria” siis sisse ei saa. Täiesti okei on vahvliga šokolaad “Prince Polo”, mida mul veel kolm tükki alles on, puuviljad on ka odavad ja üsnagi head, õlledki on normaalsed.

Nii, igatahes kell kaks öösel alustasime sõitu Nürnbergi suunas, kuna pidavat lahe linn olema. Jäime ühte ummikusse, neid nimetatakse “stau”-deks. Teisest saime mööda ja hea oli, et saime, sest meie teine buss istus seal hiljem kaks tundi kinni. Nürnbeergi jõudsime vara ja saime enne sööki linnas jalutada. Ööbisime vinges hostelis, kus oli suurepärane toit, hostel ise asus linnamüüri sees ja oli kahe torniga uhke maja 19ndast sajandist. Linn oli kena oma kirikute ja sildadega. Palju oli kodukaupade ärisid. Eriti meeldisid tänavamuusikud, kes olid noored ja minu meelest üpris professionaalsed, nägime akordioniste ja viiuldajaid. Kahtlustan, et linn maksab neile esinemise eest.

Jei, esimene masinatäis pesu on valmis.

Nürnbergist edasi sõitsime Šveitsi, kõige kõrgem punk oli 2300m peal, kus paraku oli nii pilvine, et ei näinud rohkem kui nelja-viie meetri peale. Bussiga oli seal serpentiinidel muidugi mõnus närvikõdi, eriti kui vihma sadama hakkas. Leidsime, et mägedes on omamoodi pilvevabrikud, tegime pilte ja mõned peatused, uitasime ka ühes väikseses linnakases. Ahjaa, Lichtensteinis käisime ju ka, ostsin omale sealt šveitsi noa. Üldiselt olid need kiired peatused, sest väljas oli napilt 10 kraadi sooja ja õhtul St. Moritzis eriti välja minna ei tahtnudki. Hostel oli jällegi vahva, kuigi pesemine ainult koridori peale, toit oli siiski võrratu, eriti võimas oli juustuvalik, inimesed toredad ja vein odav. Hommikul tegime veel pilte ja vaatasime mägesid, mis päikeselise ilmaga kenasti näha olid. Ukerdasime läbi tillukeste külade ja vahvate serpentiinide. Nägime ka Šveitsi politseiniku, tal oli püstol ja puha.

Järgmine sihtkoht oli Lucca, Toscanas. Olime seal perege eelmisel suvel ja see linn jättis suurepärase mulje, terviklik vanalinn, vähe turiste, normaalsed hinnad ja hea ligipääsetavus. Kuna enamik inimesi polnud Pisas käinud, siis sõitsime ka sealt läbi. Rohkem Pisasse ei läheks ja kui on valida, siis soovitan teistelegi pigem käia Firenzes või Luccas. Pisas on Imede väljak küll uhke, aga rahvast on roppumoodi, on väga palav ja palju on tüütuid tänavamüüjaid ning söögikohad on turistide massi tõttu kallid. Õhtu Luccas uitasime linnas, poolkogemata leidsime üles enamiku vaatamisväärsuseid, saime süüa, saime veel süüa, käisime linnamüüri peal ja olime muidu rõõmsad. Poisid rentisid hostelist rattaid ja käisid sõitmas, olevat tore olnud. Ära eksida on seal lihtne, aga kaardi ja kohalike abiga leiab tee kenasti üles. Hostel oli vinges vanas majas, kuigi meil sattus kehvemat sorti tuba olema, kus wc ja pesemine jällegi koridoris ja kuna uks ei käinud lukku, pidi olema varmas “occupato” röögatama. Aga paremaid tube oli kah. Hommikul saime lõbusa elamuse, kui ilmnes, et personal polnud meie massiliseks söögisooviks valmis ja sain esimest korda töötada Itaalias ettekandjana, samal ajal kui emps köögis külma rahuga ciabattat viilutas ning närviline ja punastav kelner-noormees meid itaalia keeles ette-taha tänas ja vabandas.

Mida tasuks Itaaliast teada? Sööge gelatot ehk jäätist, normaalne hind kolme jäätisepalli eest on 2.50, hind oleneb paljuski kohast, üldiselt soovitan valida pigem väikeseid jäätisekohvikuid,kus lisaks letile ka istumisvõimalus on, sest nende jäätis kipub letijäätistest parem olema. Sel korral saime igalt poolt väga head jäätist. Tasub proovida melonit ja muid vähemtavalisi puuviljamaitseid, samuti tumeda šokolaadi jäätist, pistaatsiajäätist ja mõnusaks taskaaluks jogurtijäätist. Väga hea oli seekord punase greibi jäätis, polnud seda varem proovinud. Pizzat tasub osta pizzaputkadest, mis on tihti koos jäätiseletiga, sel lihtsal põhjusel, et seal on pizza odavam kui restoranides. Restoranides, osteriate ja trattoriadega on üldse lihtne alt minna, leidub väga head toitu aga ka küllaltki jama sööki, hinnad kusjuures on suhteliselt samad igal pool. Kindla peale tasub võtta nn turisti-einet, mis sisaldab kahte käiku ja salatit, enamasti umbes 10 euri eest, salatiports on sageli nii suur, et läheb juba eraldi käiguna kirja ja kõhu saab kenasti täis. Turismikeskustes nagu Pisa oste tehes, tasub kindlasti kaubelda. Seal on palju immigrantidest müüjaid, kes üldjuhul on nõus hinnast ligemale 50% alla laskma. Aga üldiselt ma ei armasta neilt asju osta, sest tunnen, et toetan ebaõiglast äri.
Oluline: alates sellest suvest on riiklikud muuseumid Itaalias õpilastele alla 18 aasta tasuta ja noortele kuni 25 50% soodusega, ID-kaart tasub taskus hoida.
Kohvi ostes küsige americanot kui tahate meie mõistes suurt tassi kohvi, niisama kohvi küsides saate reeglina espresso.

Nüüd väsisin ära. Homme jätkan. Jäime siis Luccasse hommikust sööma, edasi Bracciano, Rooma, Vesuuv ja Pompei, San Marino, Viin ja tagasitee. Ehk leian paar pilti ka.

Buonanotte.

S.