Arrivederci!

Taaskord Vennaskonna saatel lükkan asju kokku. Ratta viisin parandusse, nagu lemmiklooma oleks ära andnud. Hapu tujuga tatsasin Sõõrikukohvikusse ja heatujulisena sealt läbi vihma koju. Kallistan mõttes linna ja inimesi, kuidagi ebaharilikult raske on see minemine, ilmselt ka seepärast selleteemalisi postitusnatukesi nii palju.
Kohver on koos, nüüd veel nõud ja lilled ja viimased asjalikud asjad arvutis, viimane jääb minust siia. Kaks materiaalset keset ongi viimasel ajal läpakas ja jalgratas, telefoni kusjuures kipun aegajalt koju unustama.

“arrive” sõnatüvena ei vaja vist tõlkimist, niiet “Tagasitulemiseni!”

Tagasituleku nimel ka viimane laul.

Et jõauks enne sügist ja külma veel sõitmas käia, metsas rüseleda, ehk isegi ujuda ja kõike muud hääd teha.

Jagasin eile laulu ja kuulasin Morphineäi. Täna sain aru, et jagasin vale laulu, sest “The Saddest Thing” on mul terve päeva järel käinud.

Aga siin ta on, loodetavasti jätab ta mind nüüd rahule.

 

Tundub, et peaksin midagi ütlema. Täna sai jälle mõnuga maadeldud, kuigi nii vettinud pole ma ammu olnud, oli koju jõudes tuju hea. Nüüd on tee joodud, juuksed peaaegu kuivad ja võib mõelda magamaminekule.
Seoses suurema sotsiaalsusega olen märganud, et kipun ikka aegajalt kahestuma ja kodus omaette jäädes on isegi veidi piinlik, et olin see nüüd tõesti mina, kes seal ringi lõkerdas. Kuidagi ei suuda panna kokku seda tasast mõtlikku olemist ja seda tohutut energiasööstu. Ikka ja jälle astun endast eemale ja mõtlen, et kes pagan ma siis olen. Muide, psühholoogias nimetatakse seda vist disassotsatiivseks isiksushäireks või kalduvuseks sellisele käitumisele.
Üldiselt pole tegemist millegi kohutavaga, lihtsalt tähelepanelikkust on vaja, kohalolu harjutused on siiani aidanud.
Tagasi “Morphine” juures, seekord album “Cure for Pain”.
Paari päeva pärast sõidan ära, kui vähegi võimalik, katsun hostelites leida võimaluse muljetada kuna tagantjärgi kipuvad seiklused nostalgiauttu hajuma.

Naljakas, et kui oma arust olen oma tunded enamvähem paika saanud, siis hakkavad unenäod käru keerama.
Minu lemmik nukra muusika ansamblilt:

Vägi-vallatus

Ehk käisin Siimu ja Poognaga metsas kaklemas.
Ja taaskord märkasin, et igasugune võitluskunst toob esile inimeses headuse ja hoolimise ja mängulise meele. Kuigi alguses olime pisut kohmetunud, siis juba pimedast metsas äratulemist sai jupp aega edasi lükatud. Õppisin ühtteist heidete kohta, ühtteist löömise kohta ja üsna kasuliku nipi mount’ist põgenemiseks.
Mõtlesingi, et hea sõna selle tegevuse juurde oleks vägi-vallatus. Sest eks ta natukene vägivallaga on seotud, ehk jõu kasutamisega teise suhte, samas on see vallat ja mänguline pool. Niisiis, tegime metsas vägivallatusi.
Tahaks kohe uuesti minna, aga hetkel on see adrenaliinist tulenev energiavoog. Homme Siim ei saa, niiet siis lähen ehk ujuma hoopis. Nii palju asju mida teha.

Head ööd praegu, käin ja müttan veel pisut, sedakorda lingvistilises metsas.

S.

Sõitsin rattaga eile Kadriorgu ja täna tulin tagasi. Ühe korra kartsin reaalselt, et nüüd panen üle kaela, kui liiga kõrgesse äärekivisse sõitsin. Aga muidu oli äge. Kindlasti tahaks lähiajal Mustamäe ja Haabersti pool käia. Nüüd vist läheb Siimu trenniks ja siis tuleb isa ja siis hakkab jälle uus nädal pihta. Eredamatest seikadest võiks mainida öises Männiku karjääris ujumist, Kosmose lillemüüjat, “The IT crowd”‘i ja…teagi nüüd. Ongi vist kõik. Jalgrattad on parimad asjad ikka.

Laul kah, fb-s oli ka, aga mingid inimesed ei käis seal ja minu meelest on see üsna tore lugu.

Kojujõudmistest

Naljakas, kuidas mõni tegevus on kojujõudmisega seotud, nagu tee tegemine ja pesemine ja akende avamine või lillede elujärje kontrollimine. Huvitaval kombel osutus kartus tühja korteri kurbusest täiesti alusetuks.Praegu on valdav vist rõõm, rahu ehk ka väsimus ja kerge kripeldus asjade pärast, mis enne järgmist hüvastijättu tehtud peavad saama.
Riia-Tallinn buss oli kah puhas luksus. Kuna tulin peale Riia viimasest peatusest, siis oli keegi rajakas end juba minu kohale tudile keeranud. Laskmata end heidutada seiklesin bussi tagaotsa, kust avastasin meeldiva äriklassi moodi asja ehk eriti ägedad toolid, täiesti ilma kaaslasteta, laiendatud aknalaud, suured kõrvaklapid jne. Nõnda kannataks päris kaugele sõita. Lemmikasi oli see, et toolidel olid eraldi toed jalgadele, mida sai siis meelepärast kõrgemale panna, et jalad paremini puhata saaks.
Ja nüüd kuulan Dagöt ja tunnetan kodust Tallinna-ööd.
On täiesti hämmastav kui võimsad on haistmise ja kuulmise aistingud, eriti kui tulla välja bussist või pista pea välja autoaknast. See on ka see, miks mulle tsiklisõit meeldib. Lõhnad ja helid ei kao ära. Olen hetkel pooleli “Lingvistilise metsaga”, see läheb hulka hoogsamalt kui ei püüa seda järjest lugeda. Mõtlesin ühtteist kommenteerida, aga kuna Mikita jättis oma meili sinna tagakaanele, siis katsun vist mingi kirja kokku panna ja siis juba selle siia visata. Viimased päevad Riias möödusidki metsameelsetest mõtisklustest vaimustudes, süües, magades, linnaga tutvudes ja poodeldes. Raha on ikka totaalselt läbi. Isa abiga sain omale kaks kleiti, seeliku, pluusi ja pintsaku ja kingad. Kõik olid head soodsad pakkumised, aga kui ma nüüd kalkuleerin, siis kokku läks tsipa üle saja euri ja no minu maailmapildis on see summa üsna kopsakas.Aga niipea ei ühtegi kleiti enam. Lõpuks ma lihtsalt keeldusin proovimast asju. Täiesti õõudne, paned jälle asja selga ja kui nii kena on, no kuidas sa ta jätad sinna. Empsuga sai ka lobisetud üle pika aja, oli tore täitsa. Kuigi põlvkondade vahe on ikka tuntav ja muidugi ka füüsiline vahemaa. Väga raske on oma vanematega ühel lainel olla, isegi pealtnäha toimivas kommunikatsioonis on tohutud lüngad, ettevaatus, ebamäärasus…ja paraku see vist nii käibki. Üldse tundub, et inimene on õnnelik, kui tal on ühe käe sõrmede jagu inimesi, kellega ta saab täieliku usalduse ja mõistmise najalt suhelda. Kuigi, kui nüüd mõtlen, siis eks needki neli-viis haruldust on oma kitsaskohtadega. Lihtsalt empaatia on võimatu. On vaid aimdus ja ajaga õpitud reeglipärasused.
Aga olgu, mu kallid. Mu piparmünditee on valmis, vaatan ehk veel midagi ja siis magama. Homme silmaarst ja töö.

Ilusat,

S