Tindipritsimisest

Libistasin pilgu üle Postimehe arvamuslehekülje ja jäin mõttesse. Meenusid veel eilselt sümpoosionilt iroonilised naljad selle kohta, kuidas teadusartiklil on kolm lugejat – autor ja kaks retsensenti. Ja nüüd loobin omalt poolt tinti juurde. Filosoofia üks tuumikuid on vajadus vaielda, muidu võib juhtuda nii,e t mõni vilets idee võtab endale kindla positsiooni ja seepärast tasub esialgu kõigele vähemalt natukene aega vastu sõdida. Küsimus on selles, kust läheb piir tulemusrikka analüüsi ja üleliigse tindipritsimise vahel.
Mulle meeldiks Occami habemenoa ontoloogiline kasutus – lihtsam teooria on parem, sest maailm on oma olemuses lihtne. Aga mis siis kui me kasutame valet süsteemi, et maailmast aru saada, läheneme nö vale külje pealt?
Kuidas süsteemist välja mõelda kasutamata harjumuspäraseid mõtlemistehnikaid, mis on sügaval selles süsteemis juurdunud? Õigemini, kuidas neid tehnikaid kasutades olekski võimalik süsteemi ületada? Kurbusega pean tunnistama, et hoolimata oma mõistuse teravatest hetkedest geenius ma siiski pole ning võimalus, et ma oma peaga kunagi midagi maailmamuutvat kokku mõtlen on üsna tilluke. Suurem on tõenäolsus, et minust saab tavaline keskpärane tindipritsja, kõik varem kirjapandu on sellele tunnistuseks.
Aga mis oleks see muutus, mis meid päästaks? Vajame me üldse päästmist? Kui mingit paremat olemist pole, siis on ka tindipritsjaks olemine üks võimalik viis oma elu mööda saata. Ehk end arendada, lugeda, pritsida tsipa paremini, tsipa värvikamalt, jääda seeläbi kellelegi meelde ja olla eeskujuks.
Mõneti tundub nii, et pidevas infovoolus ainuke võimalus enda jaoks olulisele tähelepanu tõmmata on seda pidevalt välja röökida, et vähemalt keegigi märkaks ja midagi teeks.Mõnus lapselik taktika, mille najal töötab kogu meeida. Kui ma röögin piisavalt valjusti, piisavalt kaua ja ärritaval teemal, siis lõpuks peab keegi sellele reageerima. Info ja mateeria peavad ühes punktis kokku saama, info saab mateeriat mõjutada.
Ja ma saan täiesti aru, et vaja on rääkida, sest ainult siis tulevad muutused. Aga kujutlege hetkeks absoluutset vaikust. Mitte seda, et lähed metsa ja lülitad telefoni välja. Kujutlege, et kõik inimesed läheksid metsa ja lülitaksid oma telefonid välja. Üks päev mil keegi ei avaldaks ainsatki arvamust, ei kirjutaks ainsatki postitust ei teeks ainsatki telefonikõnet. Kas vaikus võiks olla muutuse allikaks?

i’m drawn to you

Mulle meeldib see väljend. See annab hästi edasi seda võbelust, mis vahel mõne inimesega tekib, veel enne, kui seda päriselt armumiseks või mingiks muuks huviks nimetada. Viimasel ajal olen oma suhtlusmaastikul valikute tegemisel lähtunud just sellest tundest. Esialgu kaasneb sellega veel ebakindlus, isegi piinlikkus, mis näiteks eile väljendus absoluutses sõnatuses. Aga ma vaikselt tunnetan seda ja usun, et ainult nii saab end ümbritseda minu jaoks õigete inimestega.

Hetkel kõik,

S.

A good day it was

Teate neid väikeseid unistusi? Need, mis pole elumääravad, aga mis aegajalt peastläbi käivad. Täna sain ühe sellise teoks teha. Nimelt meeldivad mulle laevaviled, need madalad tuututamised, kes mere ääres elab see vast teab. Täna sain ma täitsa oma väikese sõrmega ühe tuututuse teha! Oli see alles rõõm, Ma tõesti hüppasin rõõmust õhku. Nimelt olime Mannuga praami peal ja kuna ta on tsipa priviligeeritud, siis jõlkusime sillas. Ja no ma ju armastan neid tuututusi ja ma nagu natukene mainisin seda. Ja kui kõik regati purjekad olid laevast mööda saand, siis küsis kapten, et kas ma julgen ühe vile lasta. Oh kuidas julgesin – ega ma poleks seda näppu sealt nupu pealt ära võtnudki vist. Ja nii sai ühe nupulevajutusega tänassest üks võrratult tore päev.
Lisaks käisime veel õega rattaga sõitmas, just jõudsime tagasi, udu tõusis teelt ja põldudelt ja väga kena oli. Mannuga käisime täna kah linna peal. Ilmneb, et mahun nr 34 pükstesse, mis on vist minu isiklik rekord. Ja trennis käisin kah, paar korda läks seal juba päris hästi, aga lõpus väsisin ja hakkasin pusserdama.
Ahjaa, eile käisin Kelmis joonistamas. Kelmist ja inimestest ja inimkeha kogemisest ja muust seonduvast tahaks millaski ühe pikema teksti kokku panna, niiet muljetan hiljem. Joonistamisest pidavat saama korduv üritus, ehk tekib ka ajend, et sellest jutustada tulevikus.

Ilusat ööd,

Teie tuututav Silvia.

Graatsiline aeg

Kuulan Luure loenguid ööülikoolis. Igatsen kooli. Kuulake ka ja tulge 22-l sümpoosionile Kelmi. Filosoofia on mõnus, ta kipub küll vahel pusasse minema, aga ta on pehme ja soe. Panen mõned pildid siia, jaanipäevast ja peale seda. Ühtlasi võtan tagasi oma kurvad sõnad inimeste püsimatuse ja ainult teadmistele lootmise osas, samuti üksinduse determineerituse osas.
Puhas armastus. Veider. Miks vältida inimeseks olemist, kuidas mitte vältida. Ongi kohalolemise küsimus. Suurim küsimus siiani minu jaoks, olen sellest lummatud nagu olete vast märganud. Kujutage ette Linnuteed või vikerkaart, kujutage ette küsimust, mis täideb kogu ruumi teie ümber. Umbes selline see minu jaoks on. Hetkel.

033

032

031

022

019

021

011

016

028

Arno Kameruni blogi lugedes jään mõttesse, et ehk on ta piisavalt reisinud, et paikseks jääda. Umbes nagu ma mingi aeg kortereid vahetades märkasin, kuidas uue koha elevus kaob ja voodist saab voodi ning kodu on just selle ukse taga, mis voodi ja muu ilma vahel lukku käib.
Iga päevaga jõuab selgemalt kohale üksiolemise paratamatus. Ainult mina, minu elu, minu valikud ja arvamused. See on pisut kõhedusttekitav, kuid peamiselt fakt mida nentida. Mida ma võiksingi saada teha. Ja nii leiangi end lauamängimise asemel kodust kohvi joomast ja VSauce’i vaatamast. Õppimine tundub hetkel suurim väärtus iseeneses. Inimesed tulevad ja lähevad, kinni neid ei hoia, kuigi ühisosa võib luua, samas teadmised on püsivad. Muide ma korrastan siinkohal omi mõtteid, niiet miski pole mõeldud kindla väitena, pigem sellise…mõttemaitsmisena.
Eile käisin Leilaga trenni tegemas. Mul on küll nüüd õlanukil sinikad, aga tunne oli lõpmata hea. Palju asju, mida trennis mainitud sai, tuli praktikas välja. Asendi kaotamine, mõttetu energiakulu, liiga palju ruumi vastasele jne. Tulemuseks sain kaks kägistust backist ja ühe vastiku end siiski mitte alistava crossface’i. Ei jäänud endaga rahule. Aga tunne oli sellegipoolest võrratu.
Täna tuli ka lõpuks üks telefonikõne, mille ootamise osas olin juba loobunud, järgmine nädal lepime aja kokku ja siis hakkab võibolla miskit huvitavat juhtuma. Võibolla ka mitte, aga pisuke lootus on.
Aegajalt tekib ikka selline õhkuhüppamise tunne, et tahaks eemale tormata, kiiresti-kiiresti, igatsus maantee ja kiiruse järele. Kusjuures Kerouaci “Teel” mulle eriti ei imponeerinud. 17. august sõidan ära pea kaheks nädalaks, kui Vesuuvi ei kuku tulen 29ndal tagasi. Kolimisest on mulle küllalt, reisimisest veel mitte.

Mulle meeldib koguda tillukesi rõõmsaid hetki. Nagu kohvikus kui teenindaja liiga piimasele ice lattele tasuta trühvli juurde annab “äkki tahad pärast midagi magusat” või kui Roosikrantsi tänaval kaks inimest kuidagi üksteisest mööda ei saa põigatud ja mõlemad naerma purskavad. Meeldivad inimeste väiksed vahvad ütlemised nagu “mulle meeldis lapsena ikka bussisurfi teha”. Mulle meeldib märgata neid asju. Näiteks eilsel suurepäraasel sümpoosionil märkasin, et rääkjate seas oli neid, kes on ilmselt minuga samade õppejõudude loengutes käinud, seda oli nende sõnavaras tunda. Ja ma olen 90 protsenti kindel, et vahepeal tuli üks kommentaar esoteeriliste akadeemikute pihta üsna samast kohast, kus minul sellega kokkupuude on, nimelt Tõnu Viigi kultuurifilosoofia loengust.

Nii, sai veel õues hulgutud. Olen nüüd eendunud, et Nõmme salajased pargid vahetavad kohta. Täna näiteks oli kaks pisemat parki koondunud suureks Vabaduse pargiks. Müstika. Vähemasti sai seal kiikuda.

Kuna õueskäiguga läks inspiratsioon minema, siis lõpetan ühe viimase aja minu jaoks parima näitega õnnestunud turundusest ja seejärel ühe lauluga, mida täna poes kuulsin, kuigi peaosi etendavad neiud kannavad ilmselgelt oma tegevusteks sobimatuid riideid on tegemist muheda muusikapalaga, mis sest, et tavalisest kastist väljaspool.

See kohv on ka suht hea, niiet ehk andestate promomise.

ja