eneseületamisest

3D treening, mina jään hiljaks nagu ikka. Taevas tänatud, mulle vaatab saali ukse vahelt vastu tuttav nägu. Of all places…
Ehk ma käisin esimeses maasvõitluse trennis ja homme on teine, homme on teine grupp, niiet ma olen jälle tsipa närvis. Aga esimene kord oli väga tore. Ma ei hakanud oksendama jooksmisest, käpuli jooks oli küll raske, aga ma usun, et küll see kunagi tuleb, peamine on see, et inimesed tunduvad ülitoredad. Ja nagu FB reedab, siis kusagil seal on paras hulk saarlasi peidus.
Tegemist on minu jaoks ühe eneseületusprojektiga, seda nii füüsiliselt (pole ikka neli aastat üldse trenni teinud) kui vaimselt (enesedistsipliin, häbi, valu, mis seal veel tulla võib).
Mulle tundub, et selline asi on praegu hädavajalik.
Nädalavahe lähen koju. Veeboiler on katki ja sooja vett ei ole, käin Kadriorus pesemas.
Kool on endiselt vaimustav ja endiselt vajab ületamist hea hunnik laiskust kodutööde tegemisel.Aga sel semestril olen puudunud ainult korra ja sedagi vastumeelselt. EHI on lihtsalt parim. Ja EHI seisab minu eest:)
Töö osas olen paar kohta leidnud, kuhu kavatsen kandideerida, mõlemad tunduvad toredad, aga rohkem nende kohta esialgu öelda ei tahaks.
Sotsiaalset elu on ka natuke, lisaks koolile sain kokku Liisaga ja Allyga, Zelori juurde satun seoses pesemisvajadusega üpris sageli, Rasmus teeb olemist ühtaegu rõõmsaks ja keeruliseks ning Miaga tunnid toovad kõigesse omamoodi meditatiivset vaheldust.
Nüüd tuleb veelkord end ületada ja nõud ära pesta ning oma üleväsinud pea ja kere ruttu-ruttu voodisse vedada.
Lõpetades vana hea Vonneguti mõttega:
“I wanted all things to seem to make some sense,
So we could all be happy, yes, instead of tense.
And I made up lies, so
they all fit nice,
and I made this sad world
a paradise”

Gotta love this man.

Tänane päev läheb kalendrisse kui esimene, mil ma Facebooki loosiga midagi võitsin. Hell yeah” Üks pilet JAFFile ja üks ports sushit on minu. Esimene kiusatus oli minna Bingo loto pilet ka osta, aga see hakkab tervele mõistusele tasapisi järele andma. Veel küsiti minult täna Solarise ees, et kas ma olen gooti. Oss-moega noormees näis teadvat minu saabaste keerukat päritolu ja pani selle kokku mu ruudulise salliga (ma oletan, sest musta pitsi ja muud siukest ma küll ei kandnud). Igatahes eksis ta saabaste osas kah ja üldse oli pisut liiga ülevoolav. Hilisemad kohtumised CC plazas näitasid, et täna on ilmselt mingi jobudega-kohtumise päev. Karma-tasakaal missugune. Kohe hakkan kino poole tagasi astuma, et minna ja “Divergent” ära näha, kolmapäeval ilmselt jälle kinno ja pühapäevaks tahaks “Tuul tõuseb” ära näha, kui ma vähega Saaremaalt normaalselt tulema saan. Nii. Ema tegi varase sünnipäevakingi ära, mis tähendab, et ma lähen suvel jälle Itaaliasse (totaalselt suurepärane kingitus minumeelest9. Näen ära Rooma ja Napoli ja Pompei ja ilmselt veel ühtteist. See on selline puksuv rõõm, mis minus nüüd elab ja reisi ootab. Väljas karjuvad kajakad, mõnus. Täna tuleks läbi lugeda “Phaidon” ja sealt olulisemad surmateemalised mõtted välja otsida. Hasso on ikka veel tegemata, vaikselt juba hakkavad muud ülesanded ka kuklas kriipima. Magistritööst rääkimata.
#D treening kirjutas mulle täna. Usun, et võtan end kokku ja lähen teisipäeva õhtul sinna kohale. Kui mul pärast hambad-kõrvad alles on ja mulle meeldib siis katsun selle kuidagi oma tegevusgraafikusse toppida. Miskipärast meeldib inimestele panna asju teisipäeva ja neljapäeva õhtutesse. Mulle ka, aga rohkem enam ei mahu. Tuleks keegi ja ütleks, et palun, käi meil tööl iga päev 8-12ni, ma oleks totaalselt rõõmus minema. Aga ei. Ikka teisipäev ja neljapäev kell 6 või kell 8.
Olgu, liigun nüüd kinno, raporteerin pärast.

Lots of love.

S.

“Too many guys think I’m a concept, or I complete them, or I’m gonna make them alive. But I’m just a fucked-up girl who’s lookin’ for my own peace of mind; don’t assign me yours. “

Ehk vaatasin Igavest päikesepaistet plekitul meelel.
Tundsin ära nii mõndagi, pärast umbes nelja aastat kui see fail mu arvutis on vedelenud, jõudsin lõpuks selle vaatamiseni ja tundub nagu mind oleks löödud. Kuidas saab imetlusest midagi samaväärset peale sülitamisega? Ma jälestan seda seina.
Mõtlen viimasel ajal pidevalt. Loengutes on sellest kasu, eile oli vaimustav loeng Toomelaga, kui ta edasi nii vaimustav on, siis ma tahan teada millega ta tegeleb ja kas ma saaks ka sellega tegeleda. Täna oli päris tore päev Monticelliga, sain olla näiteülesandes predikaatloogika õppimisel. Siis oli tund ja siis oli vihm ja ma tõin pitsat.
Andeks palumine on mõttetu, kui sõnade taga ei ole tõelist meelekindlust end parandada eks ole. Sarnaselt on lausega “Ma armastan Sind”. Seda ei saa lihtsalt õhku visata, see on kindlus, vastutus, teadmine.

Keskendumine on raske, tähelepanu paigal hoidmine nõuab tohutut pingutust, aga ma usun, et olen valmis pingutama. Iga päev natuke ja natuke rohkem.

Tsau.

S.

tööpostitus

11.00
Pühapäev. Raadio Tallinn. Esimene kevadvihmalõhn, linnulaul, pannkoogid. Olen jõudnud tööle ja ootan klienti. Kui ta varsti ei jõua pean hakkama helistama.Üldiselt ma elistan neid inimesi, kes natulene hilinevad, sest on tõeliselt tüütu, kui keegi tuleb 15 minutit varem, see tähendab, et mina pean pool tundi varem siin olema või eelmise klinedi juurest oma tähelepanu ära suunama ja sealjuures mõlema ees vabandama. Hiljem on parem, aga mitte liiga palju hiljem. Töö on tõeliselt pingevaba ja see mulle meeldib, aga pingevaba kipub tasapisi igavaks minema ja need tilkuvad tunnid ei tasu end ka ära, sest kulutan kohale ja ära saamisele nii palju aega, et tunnis saadav rahu hajub laiali ja muutub mõttetuks. Pikad päevad nagu täna on paremad.
11.11 – nagu Regina album. Time to make a phonecall. Inimesed unustavad, eriti pühapäeviti.
Raadio Tallinn on ebaharilikult neurootiline hommikuse aja kohta.
“click”
“11.11″ – “Buildings” Parem, palju parem.

Raisk…oh, well, tuleb ilmselt minna ja omale kohvi ja mingi lõunasöök varuda. Ja paistab et nagu ikka on peldikupaber otsas, universum juba tühja kohta (aega) ei salli.

12.52
tagasi linnast, poeretk tehtud, raha kulutatud mittevajaliku tassi kohvi ja pudelivee peale. Täheldan, et mul pole kuluka sõltuvuse jaoks suitsetama vaja hakatagi – igapäevased kohvitopsid täidavad selle osa suurepäraselt, kuu kohta joon umbes 30 euri eest kohvi. Saiakesi õnneks enam ei söö, pole isu nende järgi. Nii, nüüd peaks esimene klient tulema. Lõpuks.

Hennaga muide läks nii, et mu juuksed on nüüd mingit pruunikat oranži läikega värvi, kordame õhtul protseduuri. Ohjeerum, Mart Helme ja Konservatiivne Rahvaerakond…

13.48
Üks tehtud, viis veel. Mõtlen palju Sherlockist. Mõtlen vahepeal oma kõhuvoldist, mis meenutab mulle pidevalt (aga eriti tööl olles), et trenniminek on hädavajalik. Samas olen viimasel ajal kool-tää-Nõmme-Kadriorg distantsidel nii palju liikunud, et seegi võiks mingit märki jätta, tõsi, suur osa neist vahemaadest möödub bussides-trammides. Aga ülikooli trepid lähevad kepsakamalt küll, energiat on rohkem.

14.33
Neli veel. Tuttavate klientidega on lihtsam. Istumine on mõnus. Ostsin San Pellegrino mullivett, iga kord kui pudelit vaatan tuleb Itaaliasse mineku tahtmine peale. Elaksin meeleldi kuu aega näiteks Luccas Aga milleks õhata, tuleb jõuda tegudeni. Kuigi eks õhkamine on ka mõneti mõnus, aga see on selline masohistlik mõnu. Jeee…jälle üks varane tulija.

Komplimendid, jei :)
Mõtlen kehadest siin sageli. Inimesed tulevad siia, sest nad pole oma kehaga rahul. Nad panevad omale selga sukapükste-laadsest riidest kombinesooni ja lasevad end masinaga mudida, selleks, et saada saledamaks, siledamaks, füüsiliselt atraktiivsemaks. Protseduur pole just odav, isegi kampaaniahinnaga saaks ühe hoolitsuse raha eest mitu korda lõunat süüa või paar korda trennis käia. Teisalt on see 40 minutit aega, mil saab soojas vedeleda, kuulata muusikat ja sealjuures loota, et keha muutub sellest vedelemisest kaunimaks. Mõtlen oma kehast, mida ma hoolimata kõhuvoldi-saagast ikkagi tõeliselt armastan. Trennigi läheksin pigem selle rõõmu ja naudingu pärast, mida füüsline tegevus pakub, kui oma pekki põletama. Äkki on nii, et kui keha on väga suur, siis kaob inimene sellesse kuidagi ära, kaotab enda ära?

16.25
kaks veel, üks nägu, teine keha. Parema abaluu all on hirmus pistmine ja parema käe nimetissõrme nukile hakkab mingi marrastus kujunema.

17.48

Viimane klient on varajane. Mul on üsna siiber, vähemalt saan nüüd istuda. Ja siis Zellu juurde ja loodetavasti vanni…mmm. Sööks ka midagi.

Take care!

S

Vaatan, et olen siia viimasel ajal ainult videosid üles lükkinud. Annan teada, et homme hakkan jälle peast punaseks – kevad on käes, henna on ostetud ja Sigrid lubas lakesti minuga mökerdada. Can’t wait!
Koolis hakkas uus periood, mul on nüüd kaks Lahe ainet ja ta meeldib mulle õppejõuna väga. On üks selliseid inimesi, kes ideedest süttib ja seda sära on imetore vaadata. Tunniplaani viimased nokitsused on veel teha, kuna Kahuga läks eelmine semester 4 punni kaduma, pean nüüd kompenseerima seda kuidagi, et aasta lõpuks 60 kokku saada. Sealjuures tahaks oma keskmise üle 4 hoida, niiet tuleb pisut punnitada. Püüan metoodiliselt oma silmaringi avrdada ja vaatan uusi asju, praegu on pooleli “Sherlock”, mis mulle kohutavalt meeldib ja raamatutest “Auk”, mis on omamoodi võluv, aga vahepeal natukene vaevaline. Tööl olen käinud, meil oli suurem kampaania ja järgmine nädal lähme remonti, niiet hetkel ikka tööd jagub. Vaikselt kiikan muid võimalusi, ka et suvi majanduslikult tulus oleks.
Veel, sünnipäeva planeerimine on päevakorras, silmaarst on päevakorras, Palang ka (ma kardan, et ta on mind juba ära unustanud).
Mis veel? Kevadised videvikud on suurepärased, tänagi tulin töölt ja uitasin läbi mõnusalt mullalõhnalise õhtupooliku. Autodega pean ettevaatlik olema, juba kolmandat korda oleks peaaegu alla jäänud ja seda vähem kui nädala jooksul. Neljapäevad on ikka taco-päevad ja Rob ei pea meilt enam tellimust küsimagi, see on armas. Järgmine nädalalõpp teeb Merike sünnipäeva ja ma mõtlen Tartu sõitmisele. Vaatame. Mõtteid on palju, joonistamiseks, pildistamiseks, võssa tahaks lähitulevikus minna – väike rabamatk tundub eriti ahvatlev. Oh, meie Linna kampaania sai läbi! Me tapsime Lycha ära, enamvähem, lahingus oli türannosaurus, Mecha-Eti ja mingi kriipi-skorpionboss-koll. Amon ja Jezabel olid märkimisväärselt surnud õigel ajal, aga õnneks muutus Winter karuks ja kõik läks hästi. Good game it was. Aman Elest tuleb, saab larpi teha jälle üle saja aasta. Aitab ka, vaatan nüüd “Mushishit” või “Sherlocki” ühe osa.

Hugs n’ kisses.

S.

Vaatan enda sisse. Mis on minus olev tõeline tahtmine, mis poleks ei konstrueeritud kujutelm, ega emotsionaalne üleküllus, tahe meeldida või enesepettus mõnel muul moel?
Hirm iseendale valetada on üks suuremaid.
Hirm langeda oma kujutluste ja ootuste küüsi, hirm uskuda midagi, mis “peaks” olema tõsi, kuid mis pole tõsi minu jaoks.
Või on?
Kuidas ma tasakaalustan oma põhimõtted (on need üldse minu?), oma tunded ja selle kummalise pakitsuse kurgus?
Tundub, et kohati on see hirmgi vaid konstruktsioon, mingi harjumuspärane reaktsioon kõigele, mis mulle väga lähedale üritab seista.
Enne kui asuda küsimuse juurde, kes ma tahan olla, pean teada saama, kes ma olin ja kes olen praegu, eriti seda viimast.
Püüdes aastaid mõista kedagi, olen kaotanud igasuguse võime mõista iseennast. Kuidas ma peakski kellegagi lähedaseks saama, kui ma kedagi lähedale ei lase?

Tahan olla tõeline.